Mootorsaaniõnnetuses hukkus Eesti suurim maasikakasvataja
Pühapäeval juhtus õnnetus Otepää lähistel Kibena külas, kus tähistatud mootorsaanirajalt kaldus põllule mootorsaaniga sõitnud Valdis Kaskema, kes sai nõnda raskelt vigastada, et meedikutel ei õnnestunud teda päästa.
Valdis Kaskema (49) oli Eesti suurim maasikakasvataja, kes tegutses selles valdkonnas üle 20 aasta. Tartumaal Nõo vallas kasvatas ta oma ettevõttes Kindel Käsi eestlaste lemmikmarju 20 hektaril.
Ta oli kindla sõna poolest tuntud maasikakasvataja, kes arendas marjakasvatajate ühistegevust, katsetas oma põldudel uuendusi ja tegi koostööd konsulentidega. Kaskema oli ka aastal 2015 Aasta põllumehe konkursil üks kandidaatidest.
Maasikate korjamiseks võttis ta esimesena Eestis kasutusel nn maasikakombaini ehk traktori järel veetava lava, kus peal saab 14 inimest kõhuli olles marju korjata. Kaks inimest on kaalumas ja kontrollimas ning üks on lava vedava traktori roolis. “Tänu lavale jõuab maasikad ära korjata, käsitsi korjates oleks vaja neli korda rohkem inimesi,” rääkis Valdis Kaskema mõni aasta tagasi Maalehele marjakasvatuse köögipoolest. “Seal suudab iga ilmaga kaheksa tundi tööd teha.”
Kuna kõik maasikakasvatuseks vajalikud masinad on ettevõttes olemas, pakuti ka teistele teenust. Ühelt poolt on nii masinakasutus suurem ja efektiivsem, teiselt poolt saavad aga teised tootjad omale kiled maha ilma, et peaksid suuri investeeringuid tegema. “Tänu sellele on ka maasikakasvatus arenema hakanud,” arvas Valdis Kaskema. “Kui võrrelda meid Läti või Soomega, siis Eesti on kõvasti ees oma maasikakasvatuse taseme poolest ja mahud kasvavad kogu aeg.”
Hollandist tõi ta nii taimed kui ka sobivad väetised ning seda jälle nii endale kui ka teistele. “Pole mõtet salatseda, üritaks hoida joont, et me ei ole konkurendid, vaid õpetame üksteist. Aastad on erinevad ja alati on mingid probleemid,” arvas ta.
Tihe koostöö toimus ka siinsete taimekasvatusnõustajatega, kuna Valdis oli seda meelt, et edasi minekuks peab koostööd tegema. Pead kokku pannes saab parema tulemuse, kui metsa taga üksi mõeldes või tegutsedes.
Samas oli ta veendunud, et ilma toetusteta on areng kiirem. “Kui oleksin mingit toetust ootama jäänud, oleksime arengus vähemalt viis aastat maas ja võib-olla oleks see asi siin üldse lõppenud,” rääkis ta. Tema hinnangul peaks areng olema stabiilne ja käima turu järgi, aga kui see käib toetuste järgi, siis ei oska kunagi arvestada, kas tootjaid tuleb juurde või jääb vähemaks. Üks aasta on siis marja palju ja teine aasta vähe.
