Kuigi algusaja andmed on kaotsi läinud, võib ta 1957. aastast alates, seega enam kui poole sajandi jõuluilmadest märkmikke appi võttes pikalt rääkida.

Esimese asjana lükkab Rehela ümber väited, et meil on liiga sageli mustad jõulud.

“Tegelikult on musti jõule harva, viimase 54 aasta sees kõigest üheksal korral, seega kord kuue aasta tagant,” väidab ta.

Jõululaupäeval on tema lumemõõdulatt näidanud nulli aastail 1957, 1958, 1960, 1972, 1974, 1975, 1992, 2006 ja 2007. Kesk-Eesti mehe andmed annavad ka üsna tõelähedase pildi kogu Eesti kohta.

Objektiivselt võttes on kõrgustikel tõenäoliselt musti jõule veelgi vähem olnud, saartel
ja mererannikul aga tublisti
rohkem.

“Mõnel aastal on lund olnud küll vaid paar-kolm sentimeetrit, kuid maa ometi valge,” lisab Rehela.

Kõige lumerohkem oli muidugi aastatagune jõululaupäev oma 52 sentimeetriga. Korralik lumi oli ka aastail 1981 (40), 1965 (32) ja 1988 (30 cm). Enamasti on lume paksus jäänud siiski alla 20 cm.

“Viimase 54 aasta pühadeaega võrreldes võib märgata, et õhutemperatuuride osas on selge suund üles, aga musti jõule pole sageduses küll juurde tulnud,” kinnitab mees.

Rehela sõnul kaduski viiekümne aasta eest maarahval eluline vajadus valgete jõulude järele. Hobused hakkasid asenduma autodega ning jõulukirikusse ei pidanud enam saaniga sõitma. “Kellele siis meeldis sinna saani asemel vankriga logistada!”

Aga hinges ihatakse Rehela sõnul ometigi valgeid jõule. Rahvas on tüdinenud mustadest sügistest ja pimedusest. Isegi keskpäeva paiku on videviku tunne. Rääkimata porist, mida peab kummikutega tuppa tassima.

“Kui lumi maas, on elu palju valgem ja rõõmsam, pühadega samamoodi,” on Rehelal lumeootust lihtne põhjendada.



ÜKS KÜSIMUS

Miks me ootame valgeid jõule?

VOLDEMAR KOLGA

psühholoog

Jõulude kaubandusliku tähenduse vähendamiseks vajame alateadlikult puhast, valget, määrimata loodust. Lihtsalt jõuludest ei piisa, kuna nende algne tähendus – jeesuslapse sünd – on vajunud unustuse hõlma.

Aastas on meil kolm tähtsat aega, mille ootus seondub ilmaga. Jõuludeks ja Tartu maratoniks ootame külma ja lund ning jaanipäevaks kuiva. Need kolm ühendavad meid, kleebivad kokku.

Huvitav, et enne laulu- ja tantsupidu ei tunta ilma vastu nii suurt huvi. Küllap on peos endas nii suur tähendus. Jõuludega ilmselt nii ei ole.

Mis aga juhtub siis, kui ilm ei vasta ootustele nagu praegu? Mängu võetakse psüühika, mis teeb pahast asjast hea. Inimene teeb halva mängu puhul ju hea näo, võib läbikukkumisest või kriisist tunda isegi heameelt.

Alustuseks nimetame mustad jõulud roheliseks. Tark rahvas ongi nii teinud. Roheline tähistab elu tärkamist, lootust ja ootust.

Rohelisega kaotame ühe vastanduse valge – must. Mustast teeme enda peas rohelise ja maailm paistab otsekohe rõõmsam.

Enda küpsetatud teooria kinnituseks tunneme rõõmu, et ei pea lume ja külmaga võitlema. Must-roheline maastik ei kattu jääga – autod jäävad teele ja me ise ei kuku. Saame iga kandi pealt kinnitust, et rohelised jõulud on toredad, valged aga võivad olla salakavalalt ohtlikud. Proovige jõulude ajal maha võtta ka mõni teine vastandus: koduomanik – kodutu, töötav – mittetöötav, eestlane – venelane, eestlane – soomlane jne.

See ei ole lihtne, aga jõulud ongi imede juhtumise aeg. Imelise heateoga muudame nii enda kui ka maailma paremaks.

MARE PORK

psühholoog

Ei tea, kas kõlab liiga pidulikult, aga kui oled õppinud armastama musti jõule sama palju kui valgeid, oled õppinud armastama elu ennast. Olgu jõulud mustad või valged, on see ikka sinu elu väärtuslik aeg.

Meie inimesed on harjunud peaaegu rituaalse tõsiduse ja lõputute kordustega rääkima halvast (suusa)ilmast, töönädala liigsest pikkusest (esmaspäev ikka halvem kui reede), suve liigsest lühidusest jm hallist kui halvast. Võib-olla räägitakse neid, sest nii on kombeks – nõnda on hallide aegade algusest alates räägitud.

Ja kogemata juhtubki siis, et inimesel õnnestubki end veenda elu hallis küljes. Inimene tunnistab kõlbmatuks oma elu aega.

Tuleb meelde üks väike poiss, kes nii väga ei tahtnud lasteaias käia. Isa õpetas tal siis kalendris igal õhtul käidud päeva maha tõmbama. Kui nüüd kujutleme, et ta jäigi päevi maha tõmbama ka hiljem koolis ja tööl, siis tundub küll kurb see lugu.

Mul endal on uskumatult vedanud. Meenub üks aastakümnete tagune seik, mil sõitsime detsembri keskpaiku Saaremaale puhkama ja oli just selline hallikasmust ilm – autoaknast paistsid hall taevas ja tumehall asfalt ja hall maa.

Olime ülevas meeleolus, ja siis tekkis elufilosoofiline selgus – see hall päev on meie väärtusliku elu päev. Võtsime halli kogu südamest täiesti omaks ja oskasime rõõmustada selle üle.

Sellest ajast ongi jõulud mustana sama head ja jaanipäeva vihmasabin igavikulise kaaluga.