Metsaseaduses ette nähtud kirjalikud dokumendid metsa mahavõtmise, metsamaterjalide vedamise ja üleandmise kohta kehtivad ainult värskelt maha võetud ja jupitatud tüvedele.

Pärast seda on töödeldud puit tavaline kaup, mille vedamisel ja üleandmisel ei pea enam mingeid lisadokumente tegema.
Tulumaksuseadusega aga seoti metsamaterjali mõiste asja olemusse süvenemata ja tagajärjeks on metsamaterjali mõiste vastupidine mõju.
Mingeid täiendavaid mahaarvamisi saab nii FIE kui mitte-FIE teha ainult metsamaterjaliks nimetatava puidu müügitulust.
Kas see tõesti aitab metsa majandamist soodustada?

Ning kui osa müüdud puidust on metsamaterjal ja osa ei, läheb igasuguste kulude ja mahaarvamiste jagamine väga keeruliseks.
Metsaseaduse § 37 järgi on metsamaterjali võimalikud esinemisvormid palk, paberipuu, tehnoloogiline puit, küttepuu, post, latt ja muu. Siin tuleb tähele panna, et metsamaterjali mõiste alla mahub küll okstest puhtaks tehtud ehk laasitud tüvi, aga kooritud enam mitte.

Soodustused ainult metsamaterjalile

Kui panna kokku §is 28 toodud metsamaterjali definitsioon ja §is 37 kasutatud sõnad, peaks kokkuvõttes nii palk kui post tähendama järkamisest kaugemale töötlemata tüveosa ning latt hästi peenikest ja pikka tüve(osa). Tehnoloogiline puit ja paberipuit siis ka midagi ümarat.

Metsaga toimetamisele maksustamise küljest vaadates on väga tõsine probleem see, et mõisted pole üheselt selged. Maksustamisel on aga lood sõnadega karmid. Dokumendid, mille alusel hiljem makse maksta tuleb, koostatakse puidu üleandmisel müüjalt ostjale, ja hilisemate tüsistuste vältimiseks peab mõistetega kõik juba enne seda selge olema.

Heakene küll, küsimus ümmarguse palgi ja ümmarguse posti erinevustest pole ehk kriitiliselt oluline, peaasi et neid koorimata kujul müüakse.
Vaadake aga internetist, mida müüakse küttepuudena: ikka ainult pikkupidi lõhki aetud järgatud tüveosi, mida saab ahju pista. Seletava sõnaraamatu järgi kutsutakse neid halgudeks. Need aga ei ole § 28 järgi enam metsamaterjal. Kellele küll müüa halgudeks lõhkumata küttepuid?

Lisaks ütleb metsaseaduse

§ 28, et metsamaterjaliks ei loeta kuni kümmet dekoratiivpuud. Dekoratiivpuu mõistet pole jällegi peetud vajalikuks lahti seletada. Ilmselt on selleks jõulukuused, aga lihtinimliku loogika järgi võiks nendeks olla ka näiteks ostja krundile ümberistutatavad puud.

Nii et kui müüa aastas alla kümne dekoratiivpuu, pole tegu metsamaterjaliga, müüd neid aga üksteist, saab neist metsamaterjal koos kõige sellest tulenevaga. Keskkonnaministeeriumi jaoks loomulik: sellise pisiasja pärast ei pea neid metsamaterjalile nõutud pabereid tegema. Maksustamise seisukohalt aga lausa jama: täiendavad soodustused kehtivad ainult metsamaterjalile.

Metsa- ja tulumaksuseaduse koostoime ei ütle ka, kuidas maksustada metsamaterjaliks kvalifitseeruvate tüvede küljest laasitud okste eraldi müümist. Mõistuspärase õiguskindluse järgi peab ka nende müük käima metsamaterjali müügi alla ja probleemiks saab olla ainult tõestada, et eraldi müüdud oksad olid pärit metsamaterjali küljest.
Samuti ei loeta praegu metsamaterjaliks puiduhakkemasinast läbi lastud peenemaid tüvesid, mida hakkimata kujul võiks nimetada lattideks ehk siis metsamaterjaliks. Metsamaterjali küljest saadud okste müümisel ei ole aga nende hakkemasinast läbi laskmine probleemiks, sest metsaseadus teoretiseerib metsamaterjali juures ainult tüvedest.

Kes ei taha riigiga vaielda, müügu ise maha võetud puid ümmarguste juppidena ja koorimata. Dekoratiivpuude juures (mis need ka ei oleks) aitab ainult rohkem kui kümne ühiku müük. Tõenäoliselt toimetataksegi vähema arvu jõulupuudega n-ö mustalt.

Mida saab metsaomanik ise teha?

FIE saab küttepuude ostjale müüa ka tüveosade halgudeks lõhkumise teenust. Peab ainult puude ja nende halgudeks lõhkumise kohta eraldi arved esitama. Vaidlemise vältimiseks peaks teoreetiliselt olema parem, kui lõhkumine toimub ostja juures.

Vaielda selle üle, kus ja millal läks metsamaterjali omandiõigus üle ning kas lõhuti juba ostjale või veel metsaomanikule kuuluvaid tüveosi, oleks tülikas, kuigi mitte võimatu.

Mitte-FIE-l on lõhkumise teenuse müümisega aga see häda, et asi kipub siis kokkuvõttes ettevõtluseks minema. Maksuamet ei ole küll metsaomanike toimetamistele siiani eriti tähelepanu pööranud, aga sellele ei maksaks lõpmatuseni lootma jääda. Lisaks peaks mitte-FIE-lt teenuse tellija seaduste järgi täitma TSD-vormi, kinni pidama ja üle kandma tulumaksu ja brutosummalt ära maksma ka sotsiaalmaksu. Selle tegematajätmist võib jällegi pahaks panna, kui seda tahetakse.

Tulumaksuseaduse muudatuse seletuskiri räägib alustuseks mitte-FIEde metsa müügist kui ühekordsest tehingust, mille pärast ei pea inimest ettevõtjaks sundima, ja edasi tuleb jutt sellest, kuidas neid ühekordseid tehinguid aasta-aastalt ikka ja jälle tehakse ning nende tulu ja kulu edasi kantakse.

Ühekordsete tehingute sootuks maksustamata jätmisest on Riigikohtu otsustes aeg-ajalt kirjutatud ja ka maksuamet tsiteerib seda oma kodulehel, aga praktika piirdub sellega, et maksuamet pole lihtsalt saanud aega sinnapoole vaadata. Ja keegi ei saa praegu raudkindlalt öelda, mitu ja millist ühekordset tehingut aastas veel maksustamata jäetakse.