Nabala kaitseala loomise ettepanek tehti juba 2010. aastal, kui see sai terava vastuseisu samas piirkonnas kaevandada soovivate ettevõtete poolt. Nelja aasta jooksul viidi Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi poolt läbi hulgaliselt uuringuid, et selgitada välja piirkonna loodusväärtused ning looduskaitseala moodustamise eeldused ja otstarbekus.

„Tänane valitsuse otsus annab kindluse, et Eesti üks mitmekesisem ja väärikam piirkond on hoitud. See otsus ei sündinud lihtsalt,“ kommenteeris keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Võib öelda, et tegemist on Eestis ühe kõige enam uurituma alaga. „Koostöös ekspertidega oleme jõudnud otsusele, et olemasolevatest eraldi asuvatest kaitsealadest ei piisa, et kaitsta sealset tundlikku veerežiimi, kaitsealuseid ja ohustatud loomi ning linde,“ selgitas Pentus-Rosimannus.

Eksperdid on nelja aasta jooksul läbi viidud uuringutega kaardistanud Nabala piirkonna loodusväärtusi. Ekspertiiside kinnitusel on piirkonna väärtusteks kaitsealused ja haruldased taime-, looma- ja linnuliikide elupaigad, allikad ja allikalised alad.

Nabala-Tuhala piirkonnas on alles ka vanu loodusmetsi, mis on koduks paljudele kaitsealustele liikidele. Näiteks elavad seal väga haruldased must-toonekurg ja väike-konnakotkas, viis teise kaitsekategooria linnuliiki ja kümneid teise kaitsekategooria taimeliike. Nabala-Tuhala looduskaitseala ühendab tervikuks mitmed varem kaitse alla võetud looduskaitsealused objektid. Kaitseala pindala on 4628,7 ha, sellest 1044,4 ha on juba varem kaitse all. Kaitseala valitseja on Keskkonnaamet.

Ent just Nabala kaitseala loomisega seoses pääses taas valla poleemika, kus maaomanikud peavad olemasolevaid hüvitise saamise võimalusi kaitsealade alla jäävate eramaade eest ebaloomulikult väikesteks ja on seda meelt, et uusi kaitsealasid luuakse sageli kergekäeliselt.

Samuti väidetakse, et kaitsealasid asutatakse üha juurde, samas kui aastakümnete eest loodud alasid pole keegi inventeerinud.
„Teeb murelikuks, et riik suhtleb metsaomanikega formaalsel tasandil, hoidudes sisulisest arutelust ja kompromissidest,“ tõdeb metsandusekspert Heiki Hepner Kohila Metsaseltsist.
Ta meenutab Nabala kaitseala moodustamise algset ideed, mida pooldasid nii ta ise kui ka teised piirkonna metsaomanikud. Nimelt oli kavas piiranguvööndi loomisega kaitsta karstiala ning põhjavett. Metsa majandamist, mis on taganud tänase poollooduslikele aladele omase elurikkuse, ei olnud kavas piirata. Nüüd on aga plaanis 4600 hektari suurusel kaitsealal seada pooles ulatuses sisse sihtkaitsevöönd, mis iseenesest välistab seal igasugused metsamajandustööd (sh hooldusraied). Ülejäänud aladele aga seatakse samuti suured piirangud. Kohalikud maaomanikud leiavad, et nii ulatuslikud piirangud ei ole põhjendatud.

Looduskaitseala koosneb kuuest sihtkaitsevööndist (kogupindala 2147,8 ha) ja kahest piiranguvööndist (kogupindala 2480,9 ha), reservaate ei ole. Märkimisväärne osa kaitsealast (ligikaudu 1040 ha) kuulub Natura 2000 võrgustikku ning kaitsealal leidub arvukalt loodusdirektiivi elupaigatüüpe ja liike.

Kaitseala asub Harju maakonnas Kiili vallas Sookaera, Arusta, Sõmeru, Piissoo, Kurevere ja Paekna külas, Saku vallas Sookaera-Metsanurga, Kirdalu ja Tagadi külas, Kose vallas Tammiku, Kata ja Tuhala külas ning Rapla maakonnas Kohila vallas Angerja, Urge ja Pahkla külas. Moodustatav Nabala kaitseala ei ole oma sisult uus, esimene selles piirkonnas asuv kaitseala loodi juba 1989. aastal.