Nabala sõjatandril tõuseb pinge
Eelmisel nädalal kees Harjumaal Tuhala karstialal Tuhala nõiakaev. Rahvas vooris pidevalt kaevu vahet, ja sealsamas, energiat kumava vana saarepuu all arutati murelikult ka naabrusesse jääva Nabala karstiala saatust.
Just neil päevil teatas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi oma otsusest teha karstialale kaitse alla võtmise vajadust selgitav ekspertiis.
Otsuse taga on Tuhala Looduskeskuse veebruarikuus tehtud ettepanek luua Nabala karstialale maastikukaitseala ja viia sealsed lubjakivivarud aktiivvarude staatusest uuesti passiivvarudeks. Ainult selline otsus välistaks kaevandamismõtted.
Nüüd jälgivad aktiivsemad kohalikud elanikud vägagi pingsalt, kes on uue ekspertiisi tegijad.
Asja korraldav keskkonnaamet esmaspäeval veel ekspertide nimesid ütelda ei saanud või ei tahtnud.
Pressiesindaja sõnul alles hakatakse lähteülesannet koostama ja hinnapakkumisi koguma.
Ka rahastaja pole ilmselt veel täpselt teada. Ameti andmeil maksab ekspertiisi eest “suure tõenäosusega” amet ise.
“Enne lõpliku selguse saamist ei allkirjastata Nabalas ühtegi kaevandamisluba,” on samas minister Tamkivi lubanud.
Kohalikud elanikud ei usalda eksperte
Saku, Kohila, Kose ja Kiili valla elanikud, kelle kodud jäävad Nabala karstialale, on kaevanduste avamise hirmus olnud 2005. aastast. Vähemalt need, kellega Maalehel juttu oli, suhtuvad ministri otsusesse esialgu ettevaatlikult.
“Kipun olema ettevaatlik ja kõhklev, kuna mul ei ole ministeeriumi maavara-otsustega varasemat positiivset kogemust,” ütles Mihkel Pukk, kes on Nabala keskkonnakaitse ühingu ja Eesti Maavarade Ühingu juhatuse liige.
Enne ministrile tehtud ettepanekut tahtis ka Tuhala Looduskeskus ekspertiisi tellida, aga see ei õnnestunud.
Keskuse juhi Ants Talioja sõnul on usaldusväärseid eksperte vähe.
“Paljud eksperdid on ettevõtlusega seotud ja nad ei saa kergekäeliselt teha otsuseid, mis võivad tulevikus nende tulu teenimise võimalusi vähendada. Aga kui uuring ei ole sisuline, vaid seda tehakse linnukese pärast, on põhjust karta, et ministri samm viib meid kaevandamisele lähemale,” nentis Mihkel Pukk.
Teine objektiivsuses kahtlema panev seik on Mihkel Puki sõnul maavarade kaevandamisega seotud otsustajate väike ring. Maavaradega tegelejad on oma kooli või töökohtade kaudu omavahel tugevasti seotud.
“Meil põrkuvad maavarade kasutuses riigi huvid tugevasti ärihuvidega. See takistab sisulisi uuringuid,” nentis Pukk.
Ta tõi näiteks, et ehitusmaavarade pikaajalisest arengukavast ei leia alternatiive.
“Seal pole välja toodud, mida tooks kaasa, kui tee-ehituses hoopis graniitkillustikku kasutaksime. Äkki pikas perspektiivis oleks tugevam materjal riigile kasulikum, kuigi lubjakivi kaevandajate huvid kannataks,” rääkis Pukk.
Praegu tahavad kolm firmat (OÜ Paekivitoodete Tehas, AS Kiirkandur, AS Riverito) Nabala karstialal avada nelja karjääri, millest keskkonnamõju hindamist tehakse juba kolmele. Hindajaiks-ekspertideks on Inseneribüroo Steiger (Erki Niitlaan), Valter Petersell (OÜ Eesti Geoloogiakeskus) ja AS Maves (Madis Metsur).
Pool maailma jälgib Nabalas toimuvat
Eksperdid kogevad kohalike inimeste umbusku. Mavese juht-eksperdi Madis Metsuri sõnul on asjad paigast ära: “Eksperte vaadatakse kui otsustajaid, aga otsustajad on ju tegelikult hoopis ministeeriumis.”
Peale kohalike jälgib Nabalas toimuvat nüüd veel pool maailma. Pärast looduskeskuse ettepanekut ministrile on Nabala-nimelisel sõjatandril kõik osapooled ägedalt tegutsema hakanud.
Looduskeskus ise hakkas veebis Nabala infot jagades Tuhala nõiakaevu kaitseks allkirju koguma – nüüdseks on saadud 95 riigist üle 56 000 toetaja.
Eesti Maavarade Ühing saatis Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile ja keskkonnaorganisatsioonidele Eesti korruptiivset ja nõukogudejäänuklikku maavarapoliitikat kirjeldava märgukirja koos paljude näidetega, mille hulgas ka Nabala.
Kodumaal lõid seljad kokku neli asjasse puutuvat omavalitsust.
Jõud ühendasid ka kolm kaevandajat, kes teatasid, et nad “õigusrahu saavutamiseks ja hea läbisaamise huvides kohalike elanikega” on otsustanud uurida kolme plaanitava kaevandamisala koosmõju, olgugi et seadus neid selleks ei kohusta.
Paekivitoodete Tehas, kes on ka neljanda kaevandusala taotleja, tegi hiljem veel lisaettepaneku, mis olemasolevat umbusku kasvatas.
Ettepanek sisaldas palvet saada juba enne ühisuuringut luba alustada ühel alal kaevandamist selleks, et eksperdid ja rahvas saaks näha, kuidas kaevandus karstialale tegelikult mõjub.
