Mõni hetk hiljem tõusis sealt aga, justkui fööniksina tuhast, süsimust nahkhiir, kes hakkas toas ringi lendama. Loomake oli tõenäoliselt korstnasse pugenud ja kui liiga kuumaks ja suitsuseks läks, otsis väljapääsu.

Lõpuks lendas ta esikusse. Tegin välisukse lahti ja lootsin, et ta läheb sealt välja. Pool tundi hiljem esikusse kiigates polnud kedagi laes või seintel rippumas näha ja hingasin kergendatult. Siiski liiga vara. Kass kuulis diivani taga nahkhiire krõbistamist ja suundus hiirejahil. Minu jaoks tähendas see hirmu, et järsku murrab nurrumootor lendava loomakese maha. Seda aga ei juhtunud - nahkhiir kaitses ennast nii, et kass tuli diivani tagant tagurpidi tagasi. Hiir kiljus veel tükk aega ta peale kõrge häälega.

Õnneks sõitis kohale tuttav meesterahvas, kes tõmbas kätte nahkkindad, püüdis nahkhiire kinni ja viis ettevaatlikult õue, kus see veel tükk aega kõva häält tegi ning siis öösse lendas.