Suurejõe külas elav Elmi nimelt laulab metsas marju korjates või vilistab ja ajab metsloomadega juttu. Et ta sellega kord ka meeste põdraaju ära rikkus, on tõestisündinud lugu.

Üksi metsas käia eelistav naine räägib, et lauluga annab ta metsloomadele endast märku. See ei tähenda, et kõik loomad kohe peitu poevad – marjul või seenel käies on ta kohtunud pea kõikide meie metsa loomaliikidega.

Kohtumiste arvet peab ta eelkõige suurkiskjate ja põdra kohta. “Väiksemad loomad tõmbavad mind vähem,” tunnistab naine, kes 40–50 kilomeetri raadiuses ümber Vändra tunneb iga metsasoppi.

Kaugemat soppi pole aga praegu vajagi – üks nooremat sorti karu on lausa küla lähistel end sisse seadnud, teda on ka jões käimas nähtud. “Paari nädala eest läksin mustikale ja kukeseeni vaatama. Kui ratta maha panin, algas võsas kole ragin. Karu tegi korra häält ja pani minema, nii et tagumik välkus,” naerab Elmi.