Naine, kes ravib kätega nii looma kui peremeest
Juba lapsena vedas Kerli koju koeri, kes talle tänaval järgnesid, ja sai hästi läbi hobustega, kes teistele ei meeldinud.
Ta tundis loomadega erilist sidet ning talle ei valmistanud raskusi suhtlemine nendega, kes tavaliselt inimestega läbi ei saanud.
Kerli vanaema juures elas näiteks sokk, kes ei olnud nõus kellegagi jalutama minema. Tüdrukul polnud aga mingit muret - omavahel saadi läbi nagu parimad sõbrad.
Praegu on Kerli Kolbergi põhitöö lemmikloomasalongi pidamine. Seal võtab ta aga vastu ka inimesi, kes tema abi vajavad.
Tee iseenese juurde
Kerli arvates on tänapäeva suur probleem see, et inimesed ei tunneta oma tõelist mina. "Ei osata tunda päris emotsioone," tõdeb ta.
Loomadega seda muret pole: nad on vahetud ja peegeldavad inimest nii, et vallandavad nende emotsioonid. Sageli ongi nii, et inimene teistele oma emotsioone välja ei näita, kuid lemmikloomaga tunneb end vabalt.
"Kilgatakse, joostakse, mängitakse, tehakse urr-urr vastu," toob Kolberg näite.
Kontakt loomadega on ravija sõnul aga väga oluline, sest lemmikud puhastavad energiat. Tavaliselt tundvat inimene ära, millal tal puhastust vaja on.
"Kui mul endal hobune oli, tundsin, et ta avas minus midagi," räägib Kolberg, kellel aeg-ajalt tekib tungiv vajadus minna hobuste lähedale, sest nad mõjuvad energeetiliselt väga võimsalt, nii andvalt kui ka maandavalt.
