Naine peab elutoas 7 lehma
Kuuldused sellest, et kusagil Lõuna-Eestis on taluperenaine lehmad tuppa elama toonud, kandusid minuni juba kevadel. Läinud reedel jõudsin uskumatule loole viimaks jälile. Kellamäe talu peremees Jaak Kõiv teejuhiks, sõitsime Pangi tallu külla vanaproua Elfriede Reidmaale.
Pangi talu asub Sõmerpalu vallas Haamaste külas. Perenaine Elfriede on väikest kasvu käre naine. Ehkki ta sündis Narva-tagustel aladel, on ta Pangi talus elanud nüüdseks üle 25 aasta.
"Need on kõik minu maad," joonistab vanaproua käega ulja kaare üle rohetavate nurmede. Kolmekümnest hektarist kakskümmend on põldu ja kümme metsa.
Elfriede oli kümneaastane plikatirts, kui pere Eestisse tuli. Siis oli peres neli last. "Isa tuli sõjast koju, tegi veel kolm, siis jäi auto alla." Sestpeale langes nooremate õdede-vendade kantseldamine väikese Elfriede õlgadele.
"Ma ei olnud veel kümnenegi, kui hakkasin lehmi lüpsma."
Lehmad toas
"See on Kirjak, see on Preili, too lehm on Trooni, suure mullika nimi on Kauni. Tema on aga Jansu-poiss," tutvustab Elfriede oma kallikesi.
"Too lehm on praegu kinni. See hakkab kinni jääma, too on lüpsma tulemata. Kolm tükki on lüpsma tulemata," võtab Elfriede kokku ja teatab põrutava uudise: "Pull ei lüpsa."
Kaksikutest vasikatel, kellega Elfriede tuba jagab, nimesid veel pole.
Kokku teeb see ei vähem ega rohkem kui seitse looma. Elfriede on seitsmepealise lehmakarja perenaine.
Tegelikult oli Elfriede lehmakari veelgi suurem. Kirju lehm, samasugune võimas nagu mullikas Kauni, on maja taha maetud.
"Tema andis mul 35 liitrit päevas," teatab Elfriede uhkelt. "Suri selles ubrikus," osutab naine "Kolmest põrsakesest" tuntud Nif-Nifi omaga sarnasele sarale. Kui lauda katus viis aastat tagasi novembris kokku kukkus, jäid loomad lageda taeva alla.
Õnn, et talv oli pehme. Seepeale meisterdas Elfriede käepärasest materjalist keset õue lobudiku. Valgus paistab seal sajast kohast läbi, korralik tuul võib aga nagu naksti taevasse tõsta.
"Selle õunapuu alla on maetud nende mustade ema." Mustad on vasikad, kellega Elfriede tuba jagab. On tõeline ime, kuidas tilluke naine oma lehmakarjaga ihuüksi hakkama saab.
"Ma olen alati saanud hakkama," nähvab Elfriede, "see pole mingi kari!" Korra oli Elfriedel 15 või 17 looma. Elfriede ei mäleta enam isegi, kui palju neid täpselt oli.
Ime on ka see, et Elfriede on osa oma lehmakarjast tuppa elama võtnud.
Trooni ja Kauni mäletsevad elutoas. Sõnnik on sarvekandjad tänaseks lae alla tõstnud ja poolenisti riidekappi tunginud. Lambivari ripub otse Trooni pea kohal, jättes mulje, nagu oleks Elfriede oma kallikesele kübara pähe pannud.
Sügisel ilmavalgust näinud kaksikutest vasikad elavad Elfriede enda toas. Tuba ise on tilluke. Akna alla jääb perenaise voodi, selle peatsis asub väike teler. Paari meetri kaugusel voodist oli kunagi pliit. Tänaseks on see paksult sõnniku alla mattunud. Sinna on poolenisti uppunud muudki kraami, näiteks tugitool. Sitahunniku otsast uudistavad külalisi oma suurte silmadega mustad kaksikud.
Kopikatki pole raha
"Ma jõin viimase kakao ära, tegin veega, päris hea on." Proua Elfriedel on külalisi tervitama tulles tilluke klaaspurk näppude vahel.
"Homme on mul pinsipäev ja mul ei ole mitte ühte kopikat raha," seletab Pangi talu perenaine.
"Poiss ükskord saatis bussiga sada krooni," jätkab ta. "Ütles, et tuleb koju, ei ole tulnud. Kalevi käest sain kartuleid ja võtsin viis liitrit piima. Koerale pole midagi anda. Ära olen elanud!"
"Mis jutt see on, proua Elfriede, endal nii palju maid ja metsi käes ja enne pinsipäeva pole ühtki kopikat! Miljonär peaksite olema!"
"Eks ma peaks olema jah," on Elfriede mu mõttekäiguga päri. "Aga oleks, millega olla. Mets varastati ära. Mul ei ole ühtegi masinat, kõik teen käsitsi, vikatiga niidan nii palju kui jõuan. Ja kui ei jõua, siis ostan."
"Raha on raamatu peal?"
Elfriede vaatab mulle mõistmatuses otsa.
"Pensionist ostan. Pensioni saan kaks ja pool tuhat. Kõvasti saan."
Elfriede jutustab, kuidas ta hiljuti kümme palli puhast ristikheina sai. "Varasel ajal tehtud, oli alles õitsema läinud. 250 krooni võttis, koos kojutoomisega. Ma olin väga õnnelik."
Vaatab mulle otsa ja kinnitab taas: "Ma ei jäta eluilmaski oma lehmi nälga. Ise joon vett, aga lehmadele annan alati kõige paremat. Nii palju, kui mul anda on. Ja piim on mul alati puhas olnud. Minu arvamus on, et lehmad ei ole masinad. Lehmad ei pea andma sada... või ma ei tea, kui palju liitrit piima päevas, see on vale," avab Elfriede oma filosoofia tagamaid. "Lehmad peavad väljas käima, värsket õhku saama ja elama nagu inimesed. Mitte suurtes lautades, kus nad on kinni pandud. See on vale, vale, vale! Ja mis kanadega veel tehakse. Kõik on puurides!"
Elfriede arvates on veel üks vale asi. "Ma olen selle vastu, et kõik aeg külvatakse mürki. Maa on mürki täis. Kuidas vanasti saadi ja nüüd ei saa!"
Ühel päeval ütles Elfriede ka PRIAst lahti.
"Ma ütlesin, mina teie rahasid ei taha ja jätke minu hing rahule! Ja oma loomi pean ma nii, nagu tahan. Mina tahan oma elu elada ja et minu maa peale keegi enam sorima ei tule. Ja kui tuleb, mul on hää suur kirves, küll ma virutan siis."
PRIAga on Elfriede sehvtid igat pidi nadid.
"Rohkem võtavad tagasi," ohkab ta. "30 000 võeti tagasi. Ütlesid, mul on korrastamata maad. Huvitav, mille eest? Ma saan aru, kui mul oleks kõik heina sees. Minul on kõik ära niidetud. Iga aasta on mul maad niidetud."
Kuigi poiss ajab kangesti peale, et ema, tule linna, lubab Elfriede oma lehmi nii kaua pidada, kui käed-jalad vähegi käivad.
"Sina võid seal olla, mina sinna ei tule," kostab Elfriede poja meelituste peale.
Jumal, kui ilus siin on
"Linnas ei ole õhku, masinad üksteise otsas, linn või asi. Kui hommikul hakkab koitma, jumal, kui ilus siin on," õhkab Pangi perenaine. "Tulen õue - paremat ja ilusamat elu ei ole!"
Elfriede tahab ühe ubriku korda teha ja kõik oma lehmad sinna panna.
Kui kitsuke elumaja välja arvata, on Pangi talu kõikide teiste hoonete laed sisse vajunud.
"Siin oli ilus laut," jutustab Elfriede. "Aga põles maha. Rahvas räägib, et naabrimees, külakurnaja, põletas selle ära. Siin oli suur küün, see põles ka maha," heidab Elfriede valgust Pangi talu kunagisele hiilgusele. Seda, et tema tuba on sõna otseses mõttes sitta ja tema õu igasugust kola paksult täis, Elfriede ei eita.
Kui lauda valmis saab, lükkab sita toast välja. Elfriede ei tea ainult, millal see juhtub. Millal ta nii rikkaks saab, et suudab auto võtta ja koli prügimäele ära viia.
Vene ajal oli Elfriede kinomehhaanik. "Halliste oli minu punkt, Õisu tehnikum oli minu oma," jutustab ta. "Puhjas näitasin filme." Mitu punkti oli veel, kus Elfriede rahvale filme näitas.
Oma kitsukeses toapugerikus, mida Elfriede mullikate ja koer Muriga jagab, Elfriede telekast seebikaid ei vaata.
Ainuke asi, mida ta vaatab, on uudised ja inglaste draamasari "Südameasi", kus politseikonstaabel Nick Rowan oma prouaga Londonist Yorkshire'i ühte külla kolis. "Väga sümpaatne mees," teatab Elfriede.
Proua Elfriedel pole seebikate ja muu lolluse jaoks lihtsalt aega. "Õhtul vaatan, kuidas koivad kuidagi üle ääre voodisse saan," nendib seitsme lehma perenaine.
1722 krooni lehmade eest
"Meie ametniku sõnul on Elfriede Reidmaa väga negatiivselt ja umbusklikult häälestatud kõige ja kõigi suhtes ning talle on raske selgitada toetuste täitmise tingimusi," tõdeb PRIA pressiesindaja Maris Sarv-Kaasik.
"Näiteks rääkis Reidmaa PRIA keskuses, et tal elavad mahevasikad kõrvaltoas. "Elfriede Reidmaa sai mullu PRIA-lt loomatoetusi 1722 krooni. Ebasoodsate alade osas oli tagasinõue 8600 krooni, mille Reidmaa vaidlustas. Kohapealne kontroll näitas, et ehkki kohustuste üleandmise-vastuvõtu akti pole koostatud, on maad siiski hooldatud ja Reidmaa ei pea PRIA-le sentigi tagasi maksma."
