Naise iseolemise hind – oskus teha kõiki töid

Marsi ratsatalu pere­naine paneb naistele südamele, et uisapäisa maale ronida pole mõtet. Teine asi, kui ise kõigega toime tuled: saad betooni valatud, juhtmed veetud ja sealjuures lapsed kasvatatud.

Hiljaaegu rääkis tuttav keskealine naine, kuidas jättis raske südamega mõtte vahetada Õismäe korter maamaja vastu väikesaarel.

“Ise ma midagi ei oska, iga väiksema töö jaoks peab kedagi paluma või kõik lihtsalt kinni maksma. Ehk siis leppima mehega, keda muidu enda kõrvale ei tahaks,” tunnistas ta.

Selline maal elamine on keeruline, seda võib kinnitada iga maanaine, kes iial käinud mõne töö jaoks naabrimeest appi palumas.

Teeks ju ise, aga … kuidas?

No küll naersid!

“Kõik ei saagi sellega hak­kama!”

Läänemaal Riguldi külas elav Sirje Jablok (48) on pikk ja sale. Tema kirg on tants ja piimakurnamise vahepeale teeb ta köögis mõned rumbasammud.

Noarootsi vallas räägitakse temast kui erakordselt hakkajast ja vahvast naisest.

“Elektritöödele ma kedagi ligi ei lase, need ma teen kõik ise,” vaatab Sirje karmilt laelambi poole. “Elektritööd on tegelikult väga lihtsad, koolifüüsikaski räägiti nullfaasist ja maandusest, no aga siis ma muidugi ei kuulanud.”

Elektri- ja teised tööd tõusid teemaks, kui Sirje oma kahe lapsega paarikümne aasta eest mehe juurest vanaema maamajja kolis. Vanaema oli tubli eestiaegne taluperenaine, hakkaja iga asja peale, ainult et tehnikat ei jaganud.

Viinaveaga mehest lahti saanud Sirjel polnud mingit soovi uuele katsele minna ja järjekordse portsu otsa kukkuda.

“Mõned nutavad, et mees läks ära! Ma ütlen, et no mis te nutate, vaadake kui raske on mehest lahti saada!” teatab ta tõe. “Kui lähebki ära, siis on ikka varsti tagasi, lilled kaenlas.”