Naised: kahtlusi on väga palju!
“Ma pole endale veel juuri alla ajanud, tahaks kogu aeg ringi reisida ja üldsegi on hetkel minu otsused sellised, mis emaks saamist ei soodusta,” loetleb Otepäält pärit, praegu Berliinis elav Ly Aunapu (26) põhjusi, miks ta ei plaani last veel sünnitada.
Ühelt poolt tahaks ta edaspidi Eestis elada, samas annab Ly endale aru, et kunagi ei tea, mida tulevik toob. “Kui ma tahan lapse sünnitada, peaksin paikseks jääma, aga ma pole päris kindel, kus ma oma lapsi tahaksin kasvatada,” arutleb Aunapu edasi. “Minu kaaslane on välismaalane ja samasugune rändaja nagu mina isegi.”
Aunapu vanus on küll selline, kus üha rohkem lapsi saadakse, ent samas ei tunne ta ühiskondlikku survet. “Ajad on tõesti niivõrd muutunud, et kui sa oled ka 30 ja sul lapsi pole, siis keegi ei arva, et sa oled mõttetu ja kasutu naine,” ütleb ta.
Pealegi on ta juba sellest põlvkonnast, kel on olnud võimalus õppida taasiseseisvunud Eesti ajal, mil hariduse omandamine on väga tähtis ning kus väliskogemust tööturul peetakse juba elementaarseks.
“Kõigi nende valikute ja võimaluste keskel tuleb siis otsustada, kas laps või karjäär,” võtab Aunapu arutelu kokku. Ta tunnistab, et on ka ise taas selles etapis, kus otsib uut ja põnevat tööalast väljakutset.
Ühes on Aunapu aga kindel – kui pisike ime siia ilma tuleb, siis peab olema ka aega tema kasvatamiseks.
Aeg pole ainus mida vaja
“Ütleme nii, et minu keha on olnud valmis juba üle kümne aasta, kuid inimühiskonnas on tohutult oluline ka vaimne ja majanduslik valmisolek,” räägib 25aastane Tartu neiu Katrin Saage.
Kuigi temas on juba mõnda aega soov saada emaks, on ta seda otsust siiani edasi lükanud. Temalgi on valida vabaduse, enda teostamise ja õpingute ning tööga pere tuleviku kindlustamise ja sünnitamise vahel.
Bioloogia erialal magistrikraadi omandanuna teab ta väga hästi, et laps oleks mõistlik sünnitada võimalikult varakult. Samas soovib ta ka, et tema laps sünniks perre, kus vanematel on tugev ja armastav suhe. “See on muutunud normaalseks, et inimesed on enne laste saamist aastaid koos ning õpivad üksteist hästi tundma,” möönab Saage.
Tema suur soov on olnud enne laste saamist abielluda. “Ma olen väga õnnelik selle üle, et olen saanud tunda abielurõõmu, kus on veel palju aega ja vabadust, et kahekesi olemist nautida,” rõõmustab ta.
Järelkasvuga ei plaani ta kauem oodata. “Mul pole enam lihtsalt midagi muud, mis kaaluks üles emaks saamise vanuse olulisust,” ütleb ta.
Kristel Peel (27) Kuressaarest on aga kahevahel, kas saada teine laps. Temale ei ole mureks, kas nad suudaks kaks last ka üles kasvatada ja koolitada. Kehv on hoopis see, et tema mees on meremees.
“Ta on aastast pool aega ära ja mina ei kujuta päris hästi ette, kuidas ma üksinda kahe lapsega hakkama saaksin,” tunnistab Peel. Ennekõike murrab ta pead, kuidas saada üksinda toime logistikaga.
Samas möönab ta, et enamik tuttavaid, kel samaealine laps, on saanud nüüd teise või ootavad teda. “Nad kõik ütlevad, et esimene aasta on raske, aga sealt edasi on lastel omavahel väga tore ja huvitav,” nendib Peel.
Olusid laste saamiseks peab ta Eestis veel soodsaks. “Muidugi võiks emapalka saada poolteise aasta asemel kaks, nüüd peavad lapsed poolteiseaastaselt lasteaeda minema, sest ema lihtsalt peab andma oma panuse pere eelarvesse,” ütleb ta.
Džungliseaduste aegu
Kui Peel veel mõtleb, kas saada teine laps või mitte, siis Kosel elav Helen Kari on oma otsuse teinud – tema soov on kasvatada kaht väikese vanusevahega last.
Küsimus on tema jaoks hoopis selles, kas saada tulevikus ka kolmas. Varem teadis ta kindlalt, et tahab rohkem kui kaht last, praegu selles aga enam kindel pole. “Pean silmas ühiskonnas toimivat džungliseadust – kõik peavad ise hakkama saama,” arutleb Kari.
Kari hinnangul tegelevadki Eesti naised nüüd oma elu kindlustamisega läbi õpingute ja töö, selle asemel et lapsi saada. Riigi toest sõltumatuse tunde saavutamise ajaks on aga paljud juba liiga vanad, vähemalt selleks, et mitu last sünnitada.
“Poliitikud peaksid andma noortele naistele selge märgi, et lapsed on juba oodatud ja neid võiks olla rohkem kui kaks,” nendib Kari.
Samas kasvab hoopis kindlusetusetunne, seda ainuüksi viisist, kuidas riik on igasugu soodustusi ja hüvesid “väga julmalt koomale tõmmanud”. Kari kuulub nimelt nende hulka, kes jäid ilma riigi lubatud õppelaenuhüvitusest neile, kes asuvad tööle riigiametisse.
Ka uus toetuste süsteem on Karis tekitanud tunde, nagu polekski kõik lapsed võrdselt oodatud. “Osa sõpru on sünnipäevale kutsutud, teised tulgu ise, samas kingitusi toogu kõik,” räägib ta.
Liiga pisike maja
Kolmanda lapse teema on ka Haanjas elava Egle Vodi (31) mõtetes. Eelkõige tunneb ta hirmu sünnitamise ees, kuna kaks last on sündinud keisrilõikega.
Teisena toob ta välja tõsiasja, et elab oma perega pisikeses maamajas, kus on üks tuba, köök ja saunaruum, kokku 49 ruutmeetrit. “Kui oma toas ringi vaatan, siis ei kujuta hästi ette, kuhu mahuks ära veel üks voodi, seda kohta lihtsalt pole,” tõdeb Vodi.
Lisaks käib ta koolis ja teeb tööd. “Peaksin kõik pooleli jätma,” arutleb Vodi, tunnistades, et väga raske on teha õigeid otsuseid. Samas ei muretse ta riigi poliitika pärast. “Muretsen ju lapse eelkõige sellepärast, et mina ja mu pere teda ootavad, mitte majanduslikel kaalutlustel.”
Naiste seisukohti täiendab ka mees, Vastseliinas elav kolme poja isa Tarmo Mölder (30). Kuigi vanemad sooviks ka tütart, ollakse praegu pigem äraootaval seisukohal. “Katsu sa need kolmgi ära koolitada!” arutleb Mölder.
Ent peamise argumendi sõnastab ta järgmiselt: “Oleks siis töö kõrvalt aega laste kasvatamiseks, aga kõik me oleme pankade ning asjade orjad. Väsinuna koju tulles ei jaksa ju kas või koolis saadud kahe pärast pragadagi, muust rääkimata.”
