Naised lahkuvad meeste pärast Eestist
“Kui naine tuleb meie jutule ja küsime, et kui me Eestist talle võrdväärset partnerit ei leia, kas ta on siis valmis Eestist lahkuma, on vastus peaaegu alati “jah”. See on kurb,” sõnab Grete Pastak.
Tema sõnul otsivad agentuuri kaudu partnerit sageli just edukad, elus edasi jõudnud, aga mitte enam kõige nooremad naised.
Teatud east alates kimbutab neid üksindus – klubidest tutvusi otsida enam ei kõlba, tööalaseid tutvusi isiklikeks arendada ei luba professionaalne eetika. Nii palutaksegi agentuuril endale kohtamine korraldada.
Edukale ja üht-teist saavutanud naisele samaväärse eesti mehe leidmine pole aga kerge, jätkab Pastak. Eesti mehed kas ei vasta naiste nõudmistele, on juba õnnelikus püsisuhtes või muidu häbelikud. Nii pakutaksegi tutvust välismaalasega.
“Ja kohtamisele lendab eesti naine juba välismaale, mitte see välismaa mees ei tule Eestisse,” nendib Pastak.
Miks eesti naised siis Eestist ära lähevad ja mis tooks neid tagasi?
Monika (36):
Eestis tundub valitsevat moraalikriis, paljud elavad niinimetatud topeltelu. Ei saa küll üldistust teha, aga kui võrrelda, siis väga palju näeb Eestis nii mehi kui ka naisi, kes otsivad üheöösuhet või kellel on oma ametliku partneri kõrval veel keegi.
Minu kogemuse põhjal välismaalased, kes on pärit meiega sarnasest kultuuriruumist, reeglina nii ei käitu. Miks, kas see on kasvatuse küsimus, meie ajaloolise tausta küsimus, ma ei tea.
Raske on leida partnerit, kellel oleks sarnased soovid suhte osas, eestlased on kinnised. Nii eraelus kui tööalaselt suhtleme enamasti vaid tuttavate kitsas ringis.
Isegi kui kedagi kohtame, siis kontakti loomine ja arendamine jääb kas oskuste puudumise või eestlasliku loomuse taha.
Enamiku ajast on Eestis ka külm ilm, me liigume autoga trajektooril töö-pood-kodu, lisaks pole inimestel kombeks iga päev käia väljas söömas või lihtsalt suhtlemas. Seda takistavad majanduslikud võimalused ja ka taust, kust me pärit oleme.
Sille (44):
Minu arust ei olegi naiste lahkumises süüdi eesti mees ja Eesti ühiskond, vaid pigem see, et maailm on valla ja elutempo väga intensiivne.
Elu on muutunud kardinaalselt võrreldes sellega, mis oli standardiks aastakümneid tagasi. Inimeste liikumisvõimalused on paranenud ja tänu tehnika arenemisele ei ole kaugused enam need mis vanasti.
Sajandi alguses oli Ameerikasse minek ikkagi suur ettevõtmine, praegu pole vahet, kus elad − ühendus oma lähedastega on olemas, mis siis et oled teisel pool maakera.
Ja ka üldine eluviis ju muutunud, selleks et ennast elatada, ei pea ise köögivilju kasvatama ja inimesed ei ole maaga seotud, seega on kergem lahkuda.
Mairi (30):
Võib-olla on põhjuseks naiste endi väärtushinnangud, mida antakse põlvest põlve edasi poegadele, kellest siis sobimatud mehed kasvavad.
Kuna sobivaid mehi piisaval hulgal pole, lepitakse sageli nt armukese rolliga, peaasi et oleks positsiooniga ja "tegija" mees, või siis mehega, kes ei vasta üldse ootustele.
Teisisõnu, aktsepteeritakse selles meeleheitlikus olukorras kõike, mis on totaalses vastuolus väärtushinnangutega, mida tegelikult väidame end omavat.
Tagajärjena on eesti mees "külm, igav", ei näe naise kättesaamiseks vaeva, ei pinguta jne – aga polegi ju vaja –, ei oska käituda jne.
Teine probleem on soorollide vahetusse minek. Kuna normaalset meest pole, peab naine "ise mees olema" - rabama tööl, tagama lastele ja endale hea elujärje.
Sellega saadakse suurepäraselt hakkama, kuid see kõrgelennuline hakkamasaamine seab omakorda veelgi kõrgemad nõuded meestele, kes niigi "standardile" ei vasta.
Kokkuvõttes: pere- ja väärtushinnangud, mis antakse kaasa juba kodust, peaksid olema kõrgemad. Ning ühiskond peaks võimaldama jääda naistel naisteks ja meestel meesteks.
Mari (35):
Püsisuhte leidmiseks välismaale elama minekut pean ma ennatlikuks. Samas usun, et kuna reisida on lihtne, siis on üha lihtsam ka kohata inimest kuskilt mujalt, kellega sobivusel tehakse otsus kolida ühte riiki.
Kui inimesed sobivad omavahel ning teevad teineteist õnnelikuks, siis ei ole vahet, kas kolida Tartusse või Helsingisse.
Inimeste kohtamise Eestis teevad keeruliseks mitmed asjaolud. Osalt see, et paljud on kolmekümnendates juba hõivatud, teisalt ei ole eestlased ülisotsiaalsed ning juhuslik tutvumine on vähene. Töö, hobid, sõbrad ja muud tegevused on juba välja kujunenud kindla seltskonnaga, kuhu uusi inimesi satub vähe.
Ma ei usu, et eesti mehe või Eesti ühiskonna muutumine otseselt mõjutakse naiste otsuseid.
Lahkumine või mittelahkumine on naiste vaba valik ning nad teeks seda vaatamata sellele, millised on kohalikud mehed või ühiskond. Loomulikult aga vähendaks elutaseme tõus nende naiste osakaalu, kes näevad vajadust lahkuda majanduslikel põhjustel.
