Küllap põhjanaabrite probleem puudutab ka meie maapiirkondi, et maameeste kõrvale tahab üha vähem naisi rasket maatööd tegema jääda.

Soomlased on ise tõdenud, et nende maamehi ohustab pruutide põud ja üksindus.

Netikommentaatoritel on teema kohta mitmeidki arvamusi.

Nii teatab end Antsuks nimetav kommentaator, et „naistel puudub armastus muu kui enda vastu. „Mida te soppate ja kohvitate siin, kasu teist pole,“ pahandab Ants, lisades muidki krõbedamaid sõnu õrnema soo pihta.

Samas mitmedki kommentaatorid vaidlesid ägedalt Antsule vastu. Nii teatas end maalinnanaiseks nimetav kirjutaja järgmist: „Selliste Antsude pärast paljud naised maalt lahkuvadki. Ükski enesest lugupidav naine ei soovi läbi käia inimesega, kes labaselt käitub, on rumal ning stereotüüpides kinni. Selline mees arvab nii tüüpilise ossi sarnaselt, et ainus töö on füüsiline töö ja naine tohiks ringi liikuda vaid mehe käevangus.“

Aga viidatakse ka sellele, et maal ei olegi inimestel – nii meestel kui naistel – korralikku tööd, kui nad just talupidajad ei ole.

„Me ei ela enam Ukuaru aegades, siis polnud muud võimalust kui küürutada kartulivao vahel, sünnitada ja surra. Kui maailm on avatud, siis võetaksegi mida maailm pakub,“ teatab üks netikommentaator.

„Kodu lähedal tööd pole ja kui mõni koht leidubki siis see kas ei vasta minu haridusele või on olematu palgaga,“ kommenteerib teine.

„Väikeasulas likvideeritakse kool, postimaja, pank ja veel mõned asutused, mille järel kaotavad täiskasvanud inimesed töö ja lapsed võimaluse oma kodukohas kasvada. Loomulikult võtab naine oma lapsed ja kolib linna. Kuhu tal veel minna...

Maa-elanikonna likvideerimisega kaotame eestluse, põlised traditsioonid ja seotuse oma kodumaaga,“ juhib maaelu raskustele tähelepanu lugeja.

„Ka Eesti riik peaks maalt linna tööle käivate inimeste transpordikulusid kompenseerima nii nagu seda teeb Soome. Ei saa ju normaalseks pidada, et iga kuu tuleb ainult tööl käimisele kulutada 200 eurot,“ soovitab Soomest eeskuju võtta anonüümne netikommentaator.