Neli nunna, üks koer, talveunes mesilased ja törts õlut
Kui Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus palus Kreeka nunnakloostrist abi Eestisse kloostri rajamisel, polnud sealsel Pärnust pärit staažikal nunnal, õde Theofilil, põhjust keelduda. Nunnadel ei olegi kombeks abipalvetele ära öelda.
Saaremaal on mustarüüliste kodu nüüd olnud juba kaheksa aastat – haritakse põldu, peetakse 23 mesitaru ning elatakse alandlikku kirikuteenija elu.
Nunnaelu tekitab nii palju küsimusi, et külaskäigust kloostrisse kujuneb kolmetunnine ülekuulamine, kus vaikse loomuga kloostriülem noorele küsijale kannatlikult nunnade mõttelaadi ja elukorraldust üha selgitab ja seletab. Õde Theofili paistis lepliku inimesena sellele vastu pidavat ja küllap annab liigse uudishimu andeks.
Praegu elavad apostel Andrease kiriku kõrval uues kloostrihoones neli nunna ja kuudis koer.
Nunnade päevad on tegemisi täis. Peale ühiste ja isiklike palvepidamiste, õppimise ja puhkuse millelegi peale töö aega ei jää. Külalised on siiski alati oodatud, kloostri väravad on hommikust õhtuni avatud.
