15.03.2012, 07:11
Nutikus hoiab väikepoode jalgadel
Väikestest Eesti paikadest võib leida tõelisi kaubandusimesid: osta klaveri, elektrikitarri või diivani, tellida pidulaua ning saada ühe poekülastusega nii värskete lillede kui ka kasutatud riiete või jalatsite omanikuks.
FOTO:
Lihula Lootuse poodi jõuab ka asju, mis müüjaid pead murdma ja ostjaid üha ja üha huvituma panevad. Lootuse poe juhataja Helje saab just siis jaole, kui kassasse jõudnud Rosa Reinsalu ja seal ajutiselt istuv Risto Immonen mingit sinist riidetükki keerutavad. “Mis te teete, see on poe tolmulapp!” karjatab Helje. “Risto, ära sa seda müü!” Risto muheleb ja arvab, et kui ostja ikka soovib, siis... Ostja siiski ei soovi. Oli muidu vaadanud, et sihuke ilusa mustriga sinine asi, aga tänan väga, tolmulappe on tal endalgi! “Mina käin siit läbi vaat et iga päev,” räägib Rosa oste kokku pakkides. “Vaatan muidu, mis on ja tavaliselt ikka ostan ka midagi.” Rootsist kaupa toov Lootuse pood alustas kunagi kohaliku nelipühi kiriku eestvedamisel. Müüdi riideid ja seda, mis sisse tuli. Ei elatud ega ka surdud. “Tavaline kaltsukas,” iseloomustab Helje Immonen toonast seisu. Tema liitus poega nelja aasta eest ja haaras vana kaubandustöötajana kohe ohjad – esmalt tuleb kaup sorteerida, rämps välja visata, asjad korralikult välja panna, ja mis peamine – inimestega suhelda nii, et nad tagasi tuleks! Kui Helje abikaasa Risto kaudu leiti Rootsist uus kaubaliin, läks äri korralikult käima. Väikeseks jäänud ruumidest koliti bussijaama vastas olevasse kivimajja. “Mina olen siit kaks diivanit ostnud, mikrolaineahju sain kah,” kiidab Mall Nõmm, kardinad kaenlas. “Kui seda poodi siin poleks, peaks sõitma Pärnusse või Haapsallu, ja vaata mis see transpordikulu juba on!”