Ohverdamised ja jaanikahi - huvitavaid fakte jaanipäevade tähistamise traditsiooni kohta

Homme süttivad jaanilõkked kõikjal üle Eesti. Pere ja lähedased tulevad kokku, et tähistada aasta ühte maagilisemat püha - jaanipäeva. Kas tead, kuidas on jaanipäevade traditsioon ajas muutunud?

Eesti Vabaõhumuuseumi avalike ürituste juhi Triin Aadli sõnul polnud paarsada aastat tagasi jaanipäev mitte lihtsalt suvine pidupäev, vaid päev, mil püüti maagiliste toimingutega oma perele ja talule edenemist-õnne kindlustada.

“Igal talul oli oma jaanituli, mille ääres kodakondsetega rituaalset söömaaega peeti ja mitmeid ohverdamisi toimetati,” räägib Aadli.

• Jaanitule suits usuti olevat tervendav ja halba eemal hoidev, nii istuti meeleldi suitsu käes ning ka oma kariloomi aeti kolm korda ümber lõkke.

• Selleks, et tagada enda karja-, piima- ja viljaõnne, visati jaanitulle andameid - toidukraami, vilja, linaseemneid või villa. Samuti viidi andeid vanadesse pühapaikadesse, ohvrikividele või hiitesse.

• "Arvati, et üleminekuaegadel, nagu pööripäevad ju on, tuleb arvestada ka ohtudega. Seetõttu hoiti oma loomadel ja põldudel silm peal ning pahasoovijate vastu võeti abiks tõrjemaagia, lausuti kohased loitsud ja suitsutati põlde. Siis võis kindel olla, et kellegi kuri silm või sõnumine ei saanud pererahva õnne kahjustada,” selgitab Triin Aadli.

• Pärast vajalikke maagilisi toiminguid oma pere jaanitulel, mis hakkasid hääbuma alles 19. sajandi teisel poolel, oli kombeks minna edasi ühis-jaanitulele. Eesti Vabaõhumuuseumi avalike ürituste juhi sõnul tulid sinna kokku kõik omakandi inimesed ja neid korraldas varasemal ajal tihti mõis. "Suurele tulele minnes võeti kaasa toidupoolist ja jaanikahja, s.o pühadeks pruulitud õlut,” räägib Aadli jaanipäeva traditsioonidest.

• Sel nõidust ja salapära täis ööl läksid mõnedki noored peolt metsa sõnajalaõit otsima, aga seal pidid nad arvestama, et võisid kohata varandust valvavaid haldjaid või hoopiski vanakuradit, kes raha kuivatas.

• 19. sajandi lõpust alates korraldasid suuri jaanipidusid tihti kohalikud seltsid ning siis sarnanesid need enamasti meelelahutuslikule piduõhtule. Neil oli kindel eeskava näitemängude, jõukatsumiste, muusika, tantsu, rohke toidu-joogi ja loteriiga.

• Vastloodud Eesti Vabariigis hakati jaanilaupäeval tähistama võidupüha. Sellega tähistati 23. juunil 1919. aastal Võnnu lahingus saadud võitu. Jaaniõhtud said suurte avalike ürituste ilme, kust ei puudunud võidutuli, isamaalised kõned, kontserdid, tants ega ka orkestrimuusika.

• Triin Aadli sõnul püsis jaanipäeva tähistamise komme ka Nõukogude võimu ajal – sellest sai nõukogulik suvine rahvapidu, millega tähistati kevadkülvi lõppu. Iidne traditsioon oli liiga tugev, et seda kaotada, seega leiti talle ametlikes esinemistes sobiv sisu.

Eesti Vabariigi saja aasta suurim jaanipidu toimub laupäeval Eesti Vabaõhumuuseumis, kus hoitakse au sees meie esivanemate jaanipäeva kombeid ning pärandit. Pidu kannab nimetust “Ärkamisajast ärkamisajani”.