Õiguskantsler: looduskaitseliste piirangutega maa omanike õigused on kaitsmata
Sadade eramaaomanike võitlus oma õiguste eest sai täna tuge, kui õiguskantsler Ülle Madise tegi Riigikogule ettepaneku viia looduskaitseseadus põhiseadusega kooskõlla.
Maaleht on korduvalt kirjutanud eramaaomanikest, kelle metsadesse laienevad looduskaitsepiirangud. Näiteks lendorava kaitsmise eesmärgil ei saa maaomanikud oma metsas enam toimetada, seda raiuda või müüa. Samas ei saa nad ka riigilt mõistliku aja jooksul kompensatsiooni.
“Mul on 40 hektarit, kõik raieküps mets,” rääkis juuli lõpus Maalehele Oonurme metsaomanik Gunnar Lepasaar. “Nii kui kaitseala ära tehakse, on maa väärtus null. Pärast seda mul ei ole seda võimalik müüa.”
Juhan Valter, kelle perekonda puudutab samuti lendoravate kaitsmine, on abi otsinud Varuli advokaadibüroost. Valter ütles Maalehele, et juristide hinnangul tekitavad kaitsepiirangud põhiseaduslike õiguste riive. Valitsus teab, et metsaomanikele ei saa kaitsealadele jääva vara eest hinnanguliselt kuni kümne aasta jooksul kompensatsiooni maksta, ja kui makstakse, siis hind ei vasta turuväärtusele.
“Ja nüüd ongi küsimus: kumb on siis tähtsam, kas põhiseadus või looduskaitse?” küsis Valter. Eile said nii tema kui ka paljud teised maaomanikud sellele küsimusele vastuse.
Ülle Madise teatas Riigikogule, et põhiseadus nõuab looduskaitse eesmärgil seatud piirangute kompenseerimist maaomanikele. “Seejuures ei piisa pelgalt seaduses kompensatsioonimeetme ettenägemisest, see peab olema inimestele ka tegelikult kättesaadav,” märkis ta.
Maaomanikel on õigus
Õiguskantsler selgitas, et looduskaitseseaduse paragrahv 20 näeb ühe hüvitusmeetmena ette võimaluse võõrandada oluliste looduskaitseliste piirangutega maad riigile. “Senine praktika on aga näidanud, et piirangutega maade riigile omandamine võtab väga kaua aega,” tõdes õiguskantsler. “1. juuli seisuga oli maa omandamise ootejärjekorras üle 200 avalduse. Vanimad laekunud avaldused pärinevad aastatest 2006–2007.”
Seega on kujunenud olukord, kus enne maa riigile võõrandamist peab maaomanik 8–9 aastat järjekorras ootama. Seejuures on tavapärane, et enne võõrandamise järjekorda pääsemist on maaomanik juba aastaid oodanud maa looduskaitse alla võtmise lõplikku otsust.
Juba kaitseala kavandamise ajaks seab riik looduskaitseseadusest lähtudes maaomanikule piirangud, mis kitsendavad maaomanike võimalusi oma maad ja metsa vabalt kasutada.
“Eelnevast nähtub, et seadusandja on olnud põhiseadusvastaselt tegevusetu, kuna pole taganud, et inimene saaks oluliste looduskaitseliste piirangutega maa riigile müüa mõistliku aja jooksul,” leiab Ülle Madise.
Põhjendamatu tegevusetus
Säärane tegevusetus ei ole kooskõlas põhiseaduse paragrahvidega 32 ja 14 ning seadusandja on jätnud sätestamata piisavate garantiidega regulatsiooni maa omandamise menetluse toimumiseks mõistliku aja jooksul.
2016. aasta riigieelarvesse on planeeritud looduskaitseliste maade omandamiseks 1,8 miljonit eurot.
Keskkonnaministeerium ise on aga hinnanud, et järjekorras olevate maade võõrandamiseks kuluks umbkaudu 15,8 miljonit eurot. Kui kõik maa võõrandamiseks kvalifitseeruvad maaomanikud esitaksid taotluse, võib keskkonnaministeeriumi hinnangul kuluda kinnistute ostuks umbes 50 miljonit eurot.
Õiguskantsler märkis, et tema ettepanek ei sea kahtluse alla looduskaitse olulisust. “Ettepaneku eesmärk on looduse kaitsmise raamistikus tagada õiglaselt ka maaomanike õigused ja kindlustada, et seadusandja poolt ette nähtud hüvitis, mis loob tasakaalu avalike ja erahuvide vahel, oleks maaomanikele ka tegelikult kättesaadav ja toimiv,” selgitas Ülle Madise.
