Kas Eesti liigub praegu inimeste vabaduse kasvu poole, või selles suunas, et riik kehtestab üha jõulisemalt reegleid ja piirab vabadusi?

Minu meelest on praegu kahjuks trend vabaduse piiramise suunas. Ei oska siin isegi süüdistada niivõrd poliitikuid või ametnikke. Kuidagi on ühiskonnas tekkinud niisugune taotlus, et oleks hästi hea, kui kõik oleks kas keelatud või selgesõnaliselt lubatud. Reglementeeritud ja hästi range.

Kui tuletada meelde põhiseaduse preambulit, siis Eesti riik on rajatud inimeste vabadusele, õiglusele ja alles siis õigusnormidele. Seda võiks silmas pidada, kui tehakse üha uusi ja uusi inimeste elu reguleerivaid norme.

Toon ühe näite. Tõenäoliselt on vaja mõistlikult piirata alkoholi kättesaadavust, eelkõige tagada, et seda ei müüda alaealistele. Kuid see, et täiskasvanud inimesele tahetakse järjest seada üha uusi reegleid, mis kitsendavad tema võimalust ise otsustada, kas ja millal veinipudeli järele minna, on hoopis teine asi. Riik ei usalda, ta võtab inimese käekõrvale nagu lapse.

See on teema, kus piirangute üle mõistlikult arutada on praktiliselt võimatu. Usk sellesse, et piirangute kehtestamine lahendab – tõesti ju olemasolevaid – probleeme, on niivõrd tugev. Peaaegu müütiline.

Absoluutselt nõus, et alaealistele ei peaks alkohol ega ükski muu meelemürk olema kättesaadav. Loodus on ju selle ka seadnud nõnda, et lastele õlu või vein ei maitsegi. Küll aga tasub tõsiselt mõelda, kas peab müüma limonaadi ja piirituse segu, ilus multikapilt purgil.

Aga et samal ajal täiskasvanud inimeste mõistlikku veini- või õllekultuuri piirata – eks siin tuleb täpselt läbi mõelda, mida tahetakse saavutada.

On ju arusaadav, kui riik annab soovitusi ja teeb kättesaadavaks info sellest, mis on tervislik ja mis pole. Aga miks ta peab käituma inimesega nagu väikelapsega, kes ei saa millestki aru? Lõpuks – kas inimene kuulub riigile või iseendale?

Mind teeb alati kurvaks, kui inimesi hirmutatakse. Kõigepealt tahaks näha usutavaid uuringuid, et ühe või teise piirangu rakendamine hoiab päriselus suured probleemid ära. Juuras öeldakse selle kohta “proportsionaalsuse põhimõte”. Piirangud peavad olema selged, vajalikud ja õiglased, et saavutada soovitud eesmärki.

Aga kus on need algatused, mis peaksid inimeste vabadusi suurendama? Miks ei tule ministeeriumidest selle kohta rohelisi, valgeid või punaseid raamatuid?

Võib-olla sellepärast, et neile tundub, et ühiskond ei oota vabaduste suurendamist. Ma ei tea, kas see on õige või mitte. Aga üldiselt, vabad inimesed vabas ühiskonnas saavutavad väga palju rohkem kui kammitsetud ja rööbastele asetatud rongidena käituma pandud inimesed.

Vandeadvokaat Leon Glikman kirjutas EPLis (“Riigil on alati õigus”, 8.02.) et praegu pingutatakse selle nimel, et joobes juhi autosse istujat saaks karistada ja järgmine samm on kiiruseületaja autos sõitjate karistamine. Võib-olla see tundub absurd, kuid on siis trend tõepoolest selle poole?

Kui neid ettepanekuid on tehtud ning tuntud vandeadvokaat seda tunnetab, siis ilmselt nii on. Õnneks ei ole päriselt selliste reeglite kehtestamiseni veel jõutud, ja ma ei ole ka kindel, et need oleksid põhiseaduspärased.

Paraku ei saa suhtuda nii, et see, mis maailmas toimub, ei ole meie asi. Et me oleme nagu üksik saareke, kuhu maailma hädad ei puutu.

Ei saa muidugi heaks kiita, kui inimene istub autosse, mille juht on silmanähtavalt purjus. Ta võiks parem öelda ka juhile, et ära sõida. Aga kui mingil põhjusel ei öelnud, peab ta langema riikliku repressiooni alla?

Ilmselgelt purjus inimese autosse muidugi ei tohi istuda ja võimalusel tuleb sõit üldse ära jätta. Sealt edasi on väga keeruline karistada. See puudutab teo subjektiivset külge, ehk väga raske on kindlaks teha, mida autosse istuja tahtis, teadis või pidi teadma.

Kustkohast peabki üks harilik inimene võtma endale selle volituse, et mõõta näiteks teise inimese juhtimisvõimet?

Niipea kui inimesed hakkavad reaalselt mõistma, et neid kohustatakse karistuse ähvardusel tavalistes elusituatsioonides üksteise peale kaebama, tekib sellele ka vastuhakk. Aga tõenäoliselt sellise reegli kehtestamine pole võimalik ja ega ka põhiseaduspärane.

Glikmani artiklis oli muidugi ka väiteid, millega ma nõustuda ei saa. Näiteks see, et kõiki massiliselt jälitatakse ja jälitustegevuse üle kontrolli ei ole. See ei vasta tõele. Ka õiguskantsleri meeskond teeb seda tööd juba aasta aega. Vaatame varjatud teabe kogumist, kas on kohtu load olemas, kas andmed on õigesti hoitud jne.

Kontrollisüsteem toimib ja see on pigem tugevnenud. Mingit massilist “igaks juhuks” pealtkuulamist ei eksisteeri. Ma olen nõus, et ka Eestis tuleb neis küsimustes olla valvel. Aga ma ei ole nõus, et praegu on sellega halvasti. Väide, et kriminaalmenetluses on kahtlustatava, süüdistatava ja kaitsja positsioon praegu nõrk, on nii, et prokurörid näevad seda teistpidi.

Väga ei imesta selle üle, kui advokaadil ja prokuröril on siin lahkuminevad vaated.

Eesti kriminaalmenetlus on läbinud suuri reforme, praegu on ta juba tõsiste Common Law ehk Ameerika ja Suurbritannia sugemetega, varasema selge Saksa õiguse asemel. Meil on nüüd võistlev menetlus, mis mõnele meeldib ja mõnele mitte.

Glikmanil on selles õigus, et kohtunikult nõuab erilist julgust – ja õnneks seda on ka jagunud – teha õigeksmõistev otsus, kui avalikkus on juba aastaid veendunud, et inimene on süüdi. Kui kohtus selgub, et tõendid ei olnud õigesti kogutud või ei kinnitanud süüd, siis tulebki inimene õigeks mõista.

Kuivõrd hoiate silma peal käimasolevatel suurematel asjadel? Edgar Savisaare korruptsiooniasjas küsis näiteks ekspeaminister Siim Kallas juba enne jõule, et kus süüdistus on. Kaks kuud on möödas ja midagi pole veel kuulda.

Loomulikult jälgin neid asju. Edgar Savisaare asjas küsiti meie käest, kas norm, mille alusel ta ametist kõrvaldati, on põhiseaduspärane. Andsime hinnangu, et on. See aga ei ütle automaatselt, et normi oleks ka rakendatud põhiseaduspäraselt. Selle otsustas kohus, nagu otsustab ka selle, kas Edgar Savisaar on süüdi või mitte.

Käimasolevatesse protsessidesse me ei sekku. Prokuratuuri töö kiiruse kohta oskavad kindlasti nemad ise paremini vastata. Seda on minul raske hinnata.

Rahva täiesti põhjendatud muresid ja hirme ei tohi ignoreerida ega neid ala- ja naeruvääristada. Mulle tundub, et see on viga, mida on teinud paljud Euroopa riikide juhid.

Kuhu on Eesti praeguseks jõudnud pagulasprobleemi üle mõtlemises ja tegutsemises?

Peaküsimus on, kas Eestil on õigus säilitada oma väärtusruum, see, mille oleme rahvahääletusel põhiseaduses kehtestanud. Pole teist vastust kui “jah”. Eesti Vabariigis kehtivad siinsed kombed.

Meil on vabadused ja õigused, mis rahvahääletusel heaks kiidetud. Riigi eesmärk on kaitsta eesti kultuuri. Seda ei saa ega ka tohi muuta. Ei tohi teha midagi, mis viiks meid enesehävitusliku piirini.

Tundub, nagu kardetakse, et valitsus on otsustanud neid rahvahääletusel kinnitatud põhimõtteid rikkuda. Minu teada pole üksi erakond sellist põhiseadusvastast plaani pidanud.

Teine küsimus on, mitu kontrollitud taustaga, Eesti julgeolekut mitte ohustavat sõjapõgenikku on meil võimalik vastu võtta.

Kolmas küsimus on see, et Lähis-Idas ja osas Aafrikast on toimunud rahvastikuplahvatus. See on ikka ajaloos sõja ja nälja ning rahvaste rändamise kaasa toonud. Euroopa Liit peab leidma mõistlikud lahendused. Eesti peaks lahenduste leidmises jõuliselt osalema. Paraku ei saa suhtuda nii, et see, mis maailmas toimub, ei ole meie asi. Et me oleme nagu üksik saareke, kuhu maailma hädad ei puutu.

Osa inimesi tõepoolest kardab, et võõrad ujutavad meid üle, ning teisalt on inimesi, eelkõige nn Twitteri avangardist, kes ütlevad, et need kartjad on lollid.

Rahva täiesti põhjendatud muresid ja hirme ei tohi ignoreerida ega neid ala- ja naeruvääristada. Mulle tundub, et see on viga, mida on teinud paljud Euroopa riikide juhid. Rahva küsimus on “mis meist saab?” – need punktid üks, kaks ja kolm, mida nimetasin. Meil on aga üritatud inimeste hirmutunnet eirata ja öelda, et probleemi ei ole, ka siis, kui probleem tegelikult on.

Hetkel on palju neid, kes kasutavad olukorda omaenda populaarsuse tõstmiseks. Neid on eri leerides. Aga need leerid omavahel ei räägi.

Seekordne Enn Soosaare preemia laureaat Margus Laidre ütles oma võiduessees väga õigesti, et peame suutma rääkida ka nende inimestega, nende erakondadega, kellega me võib-olla rääkida ei tahakski.

See ei ole oma printsiipidest loobumine, vaid mõistlik, inimlik ja ratsionaalne.

Tuleks leiutada, kuidas Ahto Lobjakas ja Martin Helme ühte tuppa ning omavahel vestlema saada?

Sellest ideest võiks täitsa palju kasu olla. Tagajärg võib muidugi olla see, et kumbki poleks oma mõttekaaslaste seas enam nii suur kuningas, kui nad praegu seda on.

... Kohtla-Järve kortermajade probleemist, kus talvel küte välja lülitati, sest osa elanikke ei tasunud arveid?

ÜM: Korraldust küte sisse lülitada me anda ei saa – see oleks üks teine riik. Korralikel korteriomanikel ja ühistutel on võimalusi kutsuda korrale neid, kes arveid ei tasu. Kui seadustes pakutavad lahendused tegelikes turutingimustes ei toimi, tuleb Riigikogul leida senisest tõhusamad lahendused. Tegu on laiema probleemiga piirkondades, kust inimesed lahkuvad ja kinnisvara hind langeb.

... kahe seaduse vahele lõksu jäänud Hellenurme vesiveski probleemist, kus muinsuskaitse nõudis veski säilimist senisena, aga looduskaitse nõudis kalapääsude rajamist?

ÜM: Riigikogu otsustas toetada ettepanekut, mis annab keskkonnaametile voli kaaluda ka muid huve. Seni ei olnud keskkonnareeglite osas mingit kaalumisruumi. On võimalik leida mõistlik tasakaal eri huvide vahel, kuigi see ei pruugi olla kerge.

“Suurte varisemiste ja muutumiste aeg ei sobi laisk olemiseks ega vaikseks tiksumiseks stiilis “küll kuidagi saab”, “käib kah” või “küll loksub ise paika”. Pöördeline aeg annab võimaluse suurteks tegudeks, level'i-vahetuseks. Inimesele. Ja riigile ka. See on nende inimeste aeg, kelle rinnus tuksub leiutaja süda ja kelles põleb kirg.

Kasvule rajatud heaolumudel on otsas. XXI sajandi töö ongi täiesti teistmoodi. Tehnoloogia pakub kasvavas tempos võimalusi, jah, ohte ka, millest veel põlvkond tagasi ei osanud undki näha.

Ausalt, see, et maailm muutub, on hea, äge. Eesti väiksus ja meie loogiline, suurepärane keel annab meile erilise eelise sel tormisel ajal. Me suudame teha kiiresti, palju ja hästi. Tuleb vaid olla tark, julge, loominguline ja elurõõmu täis.

Ilusat iseseisvuspäeva!”

Ülle Madise esinemisest Tallinna reaalkooli õpetajatele ja õpilastele EV 98. sünnipäeva puhul