Võtan asju loogiliselt. Kas või selles suhtes, et kui meie majandus on langenud 2004.–2005. aasta tasemele, peavad sinna tagasi langema ka sissetulekud. Aga kui meenutame neid aastaid, kas me elasime siis talumatult halvasti?

Hinnad olid siis ka teised.

Olid küll, aga kui praegu sissetulekud vähenevad, langevad ka hinnad järele. Majanduse saab uuesti tasakaalu ainult läbi deflatsiooni, raha ostujõu suurendamise. Muidu võime lõpuks jõuda isegi devalveerimiseni.

Seega ei pääse ka pensionärid?

Kogu lugupidamise juures ja tõdemuse juures, et ka minust saab varsti pensionär, tuleb pensione tõesti vähendada. Muidugi on poliitikutel seda raske teha, sest 60% nendest, kes valimas käivad, ongi pensionärid...

Seega on pensioniteema üks parimaid populismivõimalusi?

Poliitiku lugu saab tema enda jaoks olla vaid edulugu. Edu on siis, kui saad hääli. Hääli saad väga kergesti siis, kui jagad raha, näiteks tõstad pensione. Pensionitõus omakorda õhutab tarbimist, sest suur osa sellest rahast läheb kohe ringlusse. Paraku suurendab tarbimise tõus vägagi kindlalt hindade tõusu, eriti väikese siseturuga riigis.

Kas pensionärid pole siis oma pikkade tööaastatega korralikku vanaduspõlve ära teeninud?

Küsin vastu: aga kas lätlased olid Vene ajal nii palju kehvemad töötegijad, et saavad meie pensionäridest 40% vähem?

Ja veel küsin: milline oleks teine lahendus? Laenu võtta, et praegust pensioni edasi maksta? Aga kes selle tulevikus kinni maksab?

Noored jooksevad juba praegu Eestist minema. Ainuüksi Austraalias on juba paar tuhat eestlast. Ning võib arvata, et nii mitugi neist ei hakka tulevikus rikkust teenima mitte Eestile, vaid mõnele riigile, kus ettevõtlikkust osatakse paremini hinnata.

Aga isamaa-armastus?

Mulle tundub ühiskonnas laiemalt valitsev hoiak sellisena, et ettevõtlikud inimesed on moraalselt otsekui kohustatud just Eestis töötama. Kui nad seda ei tee, on nad pätid või paremal juhul päevavargad.

Aga miks peaksid nad siia jääma, kui Eestis ettevõtjate häält ei kuulda, rääkimata nende tegevuse tunnustamisest.

Enne valimisi ikka küll...

Jah, enne valimisi tõesti sirutatakse käsi. Aga pärast pole tihti kombeks enam telefonigi
võtta.

Poliitikute hulgas on levinud arvamus, et mis nende tänaste ettevõtjatega arvestada, küll tulevad uued Sõõrumaad, Pollid, Neiveltid. Aga kas neid on juba kusagil näha?

Välisinvestorid ju ootavat piiri taga, millal siinsed ettevõtted piisavalt odavaks muutuvad.

See võib nii olla. Kindel on aga see, et viimased paar-kolm aastat pole Eestisse eriti investeeritud. Küll on mitmed eestlased selle aja jooksul Šveitsi residentideks muutunud.

Selle põhjus on see, et...

...et ühed peavad tegema, aga teised võivad kogu aeg ainult haukuda.

Eestlaste lahkumine just head signaali ei anna.

Miks peaks välisinvestor siia kippuma, kui omadki minema lähevad.

Teie ise ei kipu?

Minuealised tõenäoliselt tõesti ei lähe. Oskan võõrkeeli ka üsna kehvalt.

Miks Eesti poliitikud ärimeestest siis ei hooli?

Ettevõtjat on vaja vaid selleks, et valimisi rahastada. Edasi on lihtne tõde, et igal ettevõtjal on üks hääl.

Olete Eesti kui rahvusriigi tulevikku seostanud pigem ettevõtjate kui kultuuritöötajatega. Miks?

Eesti rahva ja rahvusriigi tuleviku määravad minu arvates tõesti ettevõtlikud juhid, kes on võimelised uusi töökohti looma, teisi oma algatustega kaasa tõmbama. Rahata ei tehta ju ka kultuuri.

Tegijaid tuleb rohkem märgata, tunnustada. Aga kui palju on vabariigi aastapäevadel presidendid jaganud kõiksugu kulinaid neile, kes on lihtsalt ettevõtlikud?

Kaitsete siis kapitaliste?

Ei, hindan neid, läbi kelle tekib meie maksutulu. Tõesti, ametnik avalikust sektorist maksab ka, aga tema palk tuleb juba kellegi teise makstud maksudest.

Kapitalistide ja töölisklassi vastuolu on Eestis viimasel ajal vähemalt näiliselt teravnenud.

Jah, ametiühingute keskliit on nähtaval, aga mulle jääb arusaamatuks, keda nad esindavad. Näib pigem, et suures osas iseennast peale riigitöötajate ning mõne vedurijuhi.

Usun, et praeguses majandusseisus ellujäämise eest võitlev ettevõtja muretseb oma firma päästmise ja töötajate alleshoidmise eest miljon korda rohkem kui ametiühingutegelased seda oma ilusaimas unenäos suudaksid näha.

Arvan, et praegu peaks klassivõitlusest enam proovima leida võimalust raskustega üheskoos hakkama saada.

Aga solidaarsus?

Minu meelest on seda mõistet mõttetu kasutada. Mida see tähendab? Et kui kapitalist kaotas kriisis poole oma varast, siis peab töölistelt ka poole ära võtma?

Astmeline tulumaks võiks siiski aidata.

Keda? Minu arvates peaksime hakkama maksustama mitte rikkaks saamist, vaid rikas olemist. Miks peaks astmelise tulumaksuga võtma siinsetel noortel ära soovi rikkaks saada?

Just hakkajatest peaksid saama meie tuleviku arengu vedurid. Järelikult tuleks maksustada tarbimist ja varandust.

Ilmselt ei näe me mõistlikke otsuseid siiski enne sügisel toimuvaid kohalike omavalitsuste volikogude valimisi.

Jah, kui oleks võimalik, peaks need valimised isegi ettepoole tooma. Siis saaks asjad võimalikult ruttu õigetele jalgadele panna.

Kas pääseme praegusest seisust üldse kunagi välja?

Tõus tuleb nagunii. Ja midagi väga hullu enne seda ei juhtu. Küll ei oska ma ennustada, kui kaua praegune vindumine kestab.

Kas keegi võiks seda ennus­tada?

Kui väga paljudelt küsida, siis kellelgi ikka täppi läheb. Aga tõsiseid eksperte Eestis just eriti pole, kui juba minusugune saab võimaluse majandusteemadel sõna võtta.

Tõsi on aga see, et Tartu ülikooli professoreid peaks rohkem kuulama.

Teie seisukohad majanduse arengute suhtes on siiski täppi läinud. Olete selle üle uhke?

Miks ma peaksin uhke olema? On ju loogiline mõelda, et kui liialdad, siis ka kaotad. Ja mida rohkem liialdad, seda rohkem kaotad.

Kes oleks võinud hävingut pidurdada?

Eesti Pank näiteks, laenamise pidurdamisega.

Süüdistused siiski enam ei aita, tähtis on leida väljapääse.

Minu jaoks on üks neist kiire eurole üleminek. Tõde on ju näiteks see, et kui Euroopa Liiduga ühinesime, oli kolmandik meist selle vastu.

Praegu ei saa aga ükski täie aruga inimene hinnata, et see olnuks vale samm. Ja kui juba Euroopa Liit, on ainuvõimalik jätk euro, mille poole püüdlemine on investorite usalduse taastamise eeldus.

Kus ELiga seotud edu kõige enam näha on?

Võtame näiteks maaelu. Sõidan palju ringi ja näen, kuidas see on edasi läinud.

Muidugi on ka õnnetuid kohti, aga paljude õnnetute taga on tõsiasi, et kõikjale lihtsalt ei jätku tarku inimesi. Tagajärg on see, et omavalitsuste pakutav teenus on riikliku teenusega võrreldes hoopis kehvemal tasemel. Siin aitab ainult haldusreform.

Eesti poliitikud on selle reformiga, nagu ka mitme muu vajaliku ümberkorraldusega, korduvalt hätta jäänud. Mida nad peaksid tegema, et neisse taas usutaks?

Sellega, et nad tunnistaksid oma vigu. Ma olen nõus uskuma inimest, kes ütleb, et sai oma veast aru ja seda enam ei korda.

Oleksite nõus hääletama ka Edgar Savisaare poolt?

Ka tema poolt, kui ta tunnistab, et raudtee tagasiost oli viga ning majanduse tõstmine läbi avaliku sektori palgatõusu rumal uitmõte.

Millal järgmine kord teie enda poolt hääletada saab?

Suures poliitikas olen juba olnud, omavalitsuses ka. Seega pole kandideerimine praegu minu teema.

Aga tulevikus?

Kui haldusreform on tehtud ja mõni omavalitsus veel minu kui pensionäri nõu vajab, siis miks mitte...

Milliseid lauseid me poliitikameeste suust praegu uskuma ei peaks?

Seda, et aasta-paari tagune elatustase kohe-kohe tagasi jõuab. Seda, et üks erakond on praeguses olukorras rohkem süüdi kui teised. Seda, et meil on hulk lahendusi kriisist väljumiseks.

Mida aga inimene ise enda ja teiste heaks praegu teha saaks?

Inimesed peaksid rohkem kokku hoidma, üksteist aitama. Ning kui vahepeal oli seis, kus pensionäridest vanemad suutsid mõnikord ka oma lapsi toetada, siis nüüd peaksid lapsed toetama vanemaid.

Milline on teie enda majandusseis?

Olen pisiinvestor. Mitmest ettevõttest saan ka palka.

Mida te oma palga eest vastu annate?

Elukogemust.

?

Esimesed 20 tööaastat teeb inimene kõik selleks, et tal oleks turuväärtus, sealt edasi võib seda juba müüma hakata.

Iga päev laua taga istudes te seda kogemust ilmselt ei müü. Kas siis ikka võib öelda, et käite tööl?

Kui mõelda töölkäimisena tegevust, mille eest palka saadakse, siis järelikult käin. Ning minu eest laekub riigile ka sotsiaalmaks.

Käite teistele nõu andmas, järelikult peaks teil endal kõik veelgi paremini minema.

Ise ma tihti oma õpetussõnade järgi ei toimi...

Kui tihti Eesti tulevikule mõt­lete?

Küllalt tihti arutlen selle üle, mis majanduses saama hakkab.

Miks?

Aga miks ka mitte? Mõtelda on ju mõnus. Kuigi 55aastasena võiksin ses suhtes ka pisut rahuneda. Aga ei saa. Lauslollus häirib selleks liialt. Näen, et asi on jama, aga ei saa aru, miks nii peab olema.

Teid häirib lollus väga?

Ma ei taha sugugi rõhutada sõna “mina”. Lollus häirib paljusid. Lollus, mis jõuab lausa loodusseaduste eitamiseni välja.

Loodusseaduste?

Jah, minu meelest on ka majandusseadused loodusseadused. Aga meil on tõemeeli arutletud teemal, et majanduse langedes kuritegevus ei kasva ning politseinike palka võib isegi vähendada. Ka ei saa kuidagi nõustuda sellega, kui mõni väidab, et nii väikese majandusega riigis kui Eesti tuleb kriisi ületamiseks rohkem tarbida.

Millisest põhimõttest siis lähtuda võinuks?

Sellest, et riik on nagu üks talu, kus elavad koos eri põlvkonnad. Koos toodetakse midagi, osa sellest müüakse, osa tarbitakse ise ära. Ning see, mis puudu jääb, ostetakse sisse. Ei saa ju sel juhul mõelda nii, et ostame rohkem, oleme jõukamad.

Poliitikasse lähevad ikka targad inimesed, aga otsused tunduvad tihti ebamõistlikud. Kuskohast see lollus siis äkki tuleb?

Ka minu jaoks on see pigem küsimus, kust tulevad mõtted raudtee riigile tagasi osta, majandust avaliku sektori palgatõusuga turgutada või laenates rikkaks saada.

Kas võime praeguse olukorra süüdlaste nimed praegu siia ritta panna?

Ei saa üheselt öelda, et süüdi on Reformierakond või peaminister Andrus Ansip. Ei ole erakonda, kes võiks öelda, et tema pole süüdi. Mõju avaldavad ka opositsioonierakonnad, nende surve teatavate otsuste vastuvõtmiseks.

Aga väide, et igal pool maailmas on kriis ja Eesti on lihtsalt ohver?

Ka mõned nende hulgast, keda varem pidasin targaks, on öelnud, et mida meie teha saime, kriis on ülemaailmne. Aga küsin vastu: miks siis meie, lätlased ja islandlased oleme rohkem käpuli kui paljud teised?

Ja miks me siis oleme?

Meil ei võetud midagi ette laenubuumi suhtes, pigem õhutati tarbima, seati suuri ja kõlavaid eesmärke, lubati uskuda, et see ongi õige tee. Enamik kiiresti kasvanud maksutulust suunati häälteostu ehk tarbimisse.

Kõik tundus sel hetkel ju väga hästi.

Jah, riigikassa täitus laenuraha arvel mühinal.

Mõelgem kas või käibemaksule, mis tuli kinnisvara müügist. Tulumaksule, mis tuli ehitajatelt. Ning omakorda käibemaksule, mis laekus kümnete tuhandete hea palgaga ehitajate poeskäikudelt. Ning omakorda tulumaksule, mille tasusid jõukamaks saanud kaupmehed.

Miks pidanuks me sellest raharingist vabatahtlikult välja astuma?

Sest maailma ajalugu on täis näiteid, milleni see asi on viinud. Kaugele pole vaja vaadatagi, piisab Skandinaavia kinnisvaramulli lõhkemisest või Soome lama’st.

Samas soomlased selle tõusu ajal, kui meie saime mõnel aastal pisikest eelarveülejääki reklaamida, tegid 7–9% ülejäägiga eelarveid.

Meie aga uskusime, et meiega midagi ei juhtu.

Kes teab, võib-olla ongi just usk see, miks me jätkusuutlikud oleme.

Kas olete ise ka praeguses languses kahju kannatanud?

Ma olen kaotanud umbes poole varast.

Aga keda saab selles süüdistada? Ainult iseennast. Olen teinekord võtnud tõe lausuja ülesande ja püüan kõiki õpetada, unustades, et need tõed käivad ka minu enda kohta.

Seega haldate ise oma aktsiaportfelli?

Ei, ise ma oma raha liigutamisega ei tegele, kasutan selleks targemaid inimesi.

Praegu peavad nemadki asju teisiti hindama.

Jah. On üleüldine ümberhindamiste aeg. Peame tõdema, et kui veidi aega ongi hästi läinud, ei saa see kesta igavesti.

Kas kaotatud rahast on kahju ka?

Võib-olla mingil hetkel tõesti oli. Aga siis mõtlesin, et ega ma jõukust siia ilma sündides kaasa saanud. Pealegi kaotasin 1999. aastal oma varast 90% või enamgi.

Praegu läks kaotsi osa sellest rahast, mille teenisin viimase seitsme aastaga. Eks ma järgmise seitsmega teenin jälle. Siis on aga aeg pensioniks.