Olari Taal: maksustama ei peaks rikkaks saamist, vaid rikas olemist

 (42)
Olari Taal: maksustama ei peaks rikkaks saamist, vaid rikas olemist
Olari Taal hoiab end vormis lihtsate koduste tegevustega: teeb ise metsas puid, niidab muru ja talvel lükkab teid lahti.Foto: Ingmar Muusikus

"Kehtestame mitmeastmelise kinnisvaramaksu," kutsub üles kunagine pangajuht ning minister Olari Taal. "Ja kui pensionäril on palju vara, tuleb tedagi maksustada."

Maailmas, sealhulgas juba ka Eestis, tullakse tänavatele, et avaldada meelt kapitalismi, eelkõige aga pankade vastu.

Ajad mil inimeste kindlustunne on kahanenud, toovad alati kaasa segadusi. Segaduste ajal hakatakse otsima vaenlasi ja neid müstifitseerima. Nüüd siis on leitud pangad ja tagatipuks kapitalism.

Samas tuleneb kapitalismi olemus inimeste loomusest. See põhineb vabal algatusel, laseb sel vallanduda.

Riik ei suuda majandust kunagi juhtida nii, nagu juhib turg ehk tuhanded ja miljonid inimesed oma vajaduste, võimaluste ning leidlikkusega.

Eestis on ju meil võimalik tulemusi võrrelda: seda, milleni jõuti Eestis niinimetatud sotsialismi ajaga ja seda, milleni on jõutud praegu, kui paari aastakümne eest alustati vägagi kehvast seisust.

Samas tundub, et majandust ei juhi enam turg, vaid eelkõige Eestist kaugemal koondunud suurkapital.

Siin on tegu salapära otsimisega. Kui ei suudeta asju lihtsana seletada, mõeldakse välja vandenõuteooriaid.

Aga kes siis on süüdi, et meil pole enam niisugust lootust tulevikule nagu veel mõned head aastad tagasi?

Pangad kindlasti mitte. Need on maailmas tuntud kui väga seaduskuulekad organisatsioonid. Küsimus on hoopis seadustes, reeglites ja regulatiivides.

Seotud lood:

Õigusaktid on nõrgad. Kes neid aga kehtestab? Loomulikult valitsejad, poliitikud.

Miks nad siis ei piira pankade tegevust piisava rangusega? Esiteks sellepärast, et enamik piiranguid mõjutaks kohest majanduskasvu ehk otseselt valijate heaolu.

Teiseks, valijate endi laenusaamise kitsendused mõjutaksid veelgi otsesemalt valija heaolu.

Ja kolmandaks, maksusüsteemi kaudu läheb oluline osa laenurahast ümberjagamisele valimislubaduste täitmiseks.

Sama toimus siis ka Eestis...

Muidugi oli lõbus lasta anda pankadel rahvale laenu, sest riik sai sellest väga suure osa endale. Inimene ostis laenuga maja, maksta tuli käibemaksu. Riik sai selle endale.

See, kes maja ehitas, sai palka ja maksis makse. See, kes tööd andis, sai kasumit ja maksis samuti. Mõlemad läksid poodi ja ostsid vorsti, käibemaks läks taas riigile.

Vale oleks aga siin süüdistada mehhanismi ennast. Pangandus on lihtsalt süsteem viimaks raha sealt, kus seda on, sinna, kus temast puudust tuntakse.

Küsimus, miks just nii läks, on ikkagi regulatsioonides.

Kuidas see saatan täpsemalt välja näeb?

Kõikjal maailmas on poliitikuid, kes pole just oma karbi teravaimad pliiatsid. Vaadake või meiegi Riigikogu. Mõned on väga targad, mõned lihtsalt targad. Ja nii edasi.

Samal ajal on pankurid oma ala asjatundjad ja loomulikult huvitatud sellest, et pankurite lisatasud oleks võimalikult suured. Ning on teinud selle nimel usinat lobitööd.

Saatan on peidus sellistes pisiasjades nagu poliitikute võimu- ja pankurite rahaahnus, mis koosmõjus on viinud maailma meeletute püramiidskeemideni.

Meie aga valime ka kehval ajal ikka neidsamu poliitikuid, kes heal ajal veelgi paremat lubasid.

Järelikult on meie ühtede poliitikute teod tundunud valijatele üldises kontekstis targemad. ELi ja rahaliitu jõudmine tähendas vaieldamatult kõrgliigasse jõudmist ja rahaliitu astumisega kaasnev aitas oluliselt kaasa majanduse taastamisele.

Samuti on meil võimalik olla tunnistajaks sellele, kui meie riiki tuuakse mitmel puhul teistele eeskujuks, olgu väitjaks siis EL või USA.

Võtame kas või selle, et meil on praegu ELis majanduse suurim juurdekasv. Arvan, et ka kõige suuremal virisejal on uhke tunne. Olgu või salamisi.

Samas tõime ka väga suuri ohvreid.

Milliseid ohvreid? Kas see oli ohver, et me laenu juurde ei võtnud ja hoopis kulusid koomale tõmbasime? Selle laenu oleksime ju oma lastele maksta jätnud! Jutud ohverdustest on pisut silmakirjalikud.

Loe veel

Uuest tõusust rääkimine muudab isegi pisut kartlikuks. Mäletame, millega eelmine rahva hullutamine lõppes.

Eelmine tõus oli otseselt seotud laenurahal põhineva sisetarbimise kasvuga. Aga kui meie siin tarbime rohkem, kasvatame sellega teiste riikide majandust. Sest ise toodame me oma tarbeks peale toidu siiski vähe, isegi tualettpaber tuleb mujalt.

Meie majanduse praegune taastumine tuli läbi ekspordihüppe, mis oli otseselt seotud euro tulekuga. Me muutusime ju usaldusväärseks. Siia investeeriti ja siit ostetakse ka kaupa.

Muidugi ei tähenda see, et uus langus on välistatud. Langus pole kunagi välistatud.

Kapitalismist me seega vabaneda ei suuda?

Kui saaks inimeste loomust muuta nii, et nad ei taha rohkem tarbida, kui neil hädapärast tarvis on, oleks see ehk võimalik. Ülemäärane tarbimine ei tee tegelikult ju kedagi õnnelikumaks.

Tõenäoliselt suhtumises tarbimisse muutusi ei tule. Inimeste loomus lihtsalt on selline. Aga ega üle jõu elamine ja püramiid­sed päästepaketid pole kapitalism, vaid läänelikust demokraatiast tulenev turumoonutus.

Samasugune paratamatu vastuolu tundub olevat inimeste soovide ja sissetulekute vahel. Kuidas seda kõige lihtsamini ületada?

Juba ürgajal oli selge, et kui tahtsid süüa, tuli koopast välja, jahile minna. Oli aegu, kus võis ka röövretkele minna, saamaks toitu ja orje.

Praegu on lahendus selles, et tuleb teha rohkem tööd.

Viimasel ajal tundub paljudele siiski, et tulu jaotamine ettevõtja ja töötaja vahel kaldub väga jäigalt tööandja kasuks.

Jah, nii võib tihti olla, et töötajale makstakse tema turuväärtusest vähem.

Samas pole ma kohanud ühtegi inimest, kes väidaks, et saab palka rohkem, kui on tema turuväärtus, ikka vaid vähem. Eesti majandusnäitajad ei kajasta ka seda, et kapitalist teeniks kohutavalt palju ja probleemiks on valdavalt olnud siiski tootlikkusest kiirem palgakasv, mitte vastupidi.

Kuidagi need hinnad ju ikka tõusevad.

Mulle tundub, et liiga suurt lisaväärtust kipuvad võtma vahendajad ja kaupmehed, miks muidu mõned hinnad naabrite omast kõrgemad on.

Muidugi on kiired hinnatõusud ka liiga pisikese turu eripära ostujõu kiire suurenemise ja/või maailmahindade tõusu puhul. Aga siin võiks riigi propagandistlik hoob olla rohkem olemas.

Need ju peaks inimesed protestima viima.

Kui ka tuhat inimest kokku tuleb, ei juhtu sellest veel midagi. Võime jahedat suhtumist niisugustesse meeleavaldustesse pidada ka eestlaste rahvuslikuks eripäraks.

Muidugi võiks boikoteerida hinnatõstjaid või mõningaid kaupu, aga eestlane on kõva tegija vaid anonüümselt internetis.

Samas oleks õiglane, kui vahe rikaste ja vaeste vahel poleks nii suur.

Sel juhul tuleks hakata maksustama rikas olemist. Mitte rikkaks saamist, mis võtaks noortelt suurema tulu teenimise isu, vaid just rikas olemist.

Ma imestan, miks me veel seda teed läinud pole. Näiteks võiks kehtestada korraliku kinnisvaramaksu, maksustada kallid autod, luksuskaubad jms.

Eestis on suur osa kinnisvaraomanikest pensionärid.

Kehtestame siis mitmeastmelise kinnisvaramaksu. Teatava piirini maksu pole, siis edasi see tuleb ja astmeliselt suureneb. Ja kui pensionäril on palju vara, tuleb tedagi maksustada. Mugav on mul endalgi omada mitut elamist, aga kas ilmtingimata peaks? Ja kui tahaks, tuleks maksta.

Kuidas valmistuda vanaduspõlveks keskeas, kui sambad, millele lootsime on hakanud viltu vajuma?

Kui need sambad on seotud investeerimisega, võiks olla kannatlik. Pikemas vaates on kõik sambaportfellid tõususuutlikud. Kuigi teadmata on, mida toob tulevikus inflatsioon.

Kusagile peab katteta raha ju maanduma. Sellepärast tasuks igaks juhuks panustada ka sammastesse, mis on jätkusuutlikud olnud tuhandeid aastaid - need on lapsed ja lapselapsed. Ning ka sambale, mis kindel olnud aastasadu - see on sisse seada elamine maal.

Oletame, et suuri muudatusi siiski ei tehta ja kõik jätkub Eestis endistviisi. Kui jõukalt hakkame elama lähitulevikus?

Tuleb arvestada nende hädadega, mis tulenevad õhtumaade demokraatiast ning sellega kaasnevast võimalusest elada üle jõu. Samas aga demograafiline areng ei võimalda Euroopal heaoluühiskonna pikemalt jätkamist praegusel kujul.

Lähitulevikus peaks meie jaoks "ühiskatla supp" rammusamaks muutuma. Kuigi mõnesaja aasta pärast võidakse
Euroopas XX sajandi ümber valitsenud demokraatiat nimetada ka ebaõnnestunud eksperi­mendiks.

Ja nüüd veel see Kreeka...

Ühe riigi kümme miljonit rõõmsameelselt vastutustundetut maksumaksjat ei saa põhjustada viiesajale miljonile nii tohutuid hädasid nagu meile armas demokraatia ise.

ELi riikide tõeline häda on see, et poliitikud peavad valijaile meeldima. Seetõttu ei saa nad teha otsuseid, mis viiksid neilt soosingu. Enamasti on tulevikku suunatud otsused aga just sellised.

Et tulevikuotsuseid teha ei saa, piirdutaksegi lühiajaliste sihtidega. Äkki jõutakse hoopis tänu kreeklastele mingile mõistlikule äratundmisele!

Ja tagatubades öeldakse poliitikutele ette, mida nad peaksid tegema.

Kindlasti vähemalt tippärimehi tagatubades pole. Nende ja poliitikute mõtlemine on hoopis eri laadi. Ärimehed mõtlevad - erinevalt poliitikutest - pikas plaanis.

Pakun, et tagatubades on pigem küünilised parteiametnikud, kui et parlamendipoliitikud. Aga näiteks Singapuri kõrgelt arenenud ja väga rikast ühiskonda juhivadki äriklannid. Meile see vist ei sobiks.

Eestis on proovitud poliitikasse uusi tuuli tuua ka uue erakonna abil. Kas praegu on jälle selline aeg?

Jah, arvestades praeguseid arengusuundi, pole välistatud, et Riigikogu järgmises koosseisus on esindatud mõni pisike äärmuslik parem- või vasakjõud.

Üldist seisu aga uus erakond ei muuda. Pealegi on üle 90% nendest, kellel eeldusi ja tahet poliitikas kaasa lüüa, juba mõnes erakonnas. Soovijad on peamiselt need, kes küll kibelevad poliitikasse, aga kel pole eeldusi.

Milline on võimalus, et inimene, kellel palgatöölisena pole enam tööd, hakkab ise ettevõtjaks ja tuleb niiviisi toime?

Tõeline ettevõtja on oma ettevõtte ori. Arvan, et kohusetruu ja töökas palgatöötaja elab õnnelikumalt ja kauem kui ettevõtja. Aga endale tööandjaks olemist tasub ikka proovida.

Ega iga spekulant pole ettevõtja, nagu ka maksupetturist firmaomanik, kellesuguseid on talumatult palju.

Milline näeb siis välja maaelu tulevik?

Infotehnoloogia superareng ongi juba tekitanud olukorra, kus praeguste linnabüroode asemel saaksid paljud inimesed hakata kontoritööd tegema maal, näiteks linnulaulu saatel.

Usutavasti tulevad peatselt turule lihtsad ja komplekssed sellealased rakendused.

Kümmekonna aasta pärast näeb maaelu hoopis teisiti välja. Mõned tabud vajavad murdumiseks lihtsalt aega.

Milline peaks olema haldus­reform?

Rääkides haldusterritoriaal­sest reformist, usun, et kohapeal on küllalt mõistust, et teha õigeid otsuseid.

Küll võiks Riigikogu ette anda mõned raamid ja tähtajad. Näiteks selle, et igas omavalitsuses peaks elama vähemalt 10 000 inimest, erandid muidugi välja arvatud.

Siit edasi oleks aga juba kohalik valik, kellega ja kuidas liituda.

Peale kodanikule osutatava teenuse on tähtis see, et omavalitsus oleks võimeline olema partner ettevõtjale, kes tahab konkreetsesse kohta töökohti luua.

Mille taga haldusreform tänini seisnud on?

Pole vist enam sensatsiooniline öelda, et peaminister Andrus Ansipi taga. Selle juured ulatuvad kuuldavasti aega, kui ta veel ise omavalitsusjuht oli.

Jah, tuleb tunnistada, et ta on - ja tõenäoliselt ka jääb - peale Lehola Lembitut Eesti kõige pikema järjestikuse ametiajaga teadaolevaks juhiks, aga ta ei arvesta, kuidas teda ajaloos kirjeldama võidakse hakata.

On tõenäoline, et teda võidakse mäletada hoopiski nende jamade põhjustajana, mille taga on õigel ajal tegemata jäänud haldusterritoriaalne reform. Unustades hoopiski positiivsed teod.

Kohalikud ise pole ka algatust üles näidanud.

Paljusid näib iseloomustavat mõtteviis, et laske meil olla nii, nagu me oleme, me saame piisavalt hästi hakkama.

See on ka loomulik, sest ametnikud saavad oma töö eest arvestatavat palka ja tööhõive on tagatud vaatamata sellele, kes volikogus võimul. Samal ajal võiksid nii mõnedki kohapeal ettevõtluses uusi töökohti luua.

Rääkida võime väikestes omavalitsustes ka piiripealsest pisikorruptsioonist, mis soosib omasid ja sugulasi. Neid saab ametisse võtta, neilt teenuseid tellida jms.

Suurtes paikades on korruptsioon palju suurem.

Aga seda on lihtsam ka avastada.

On kirjeldatud seis suurema raha teenimise kõrval üks neid põhjusi, miks rahvas Eestist kohinal välismaale voolab?

Ega siit ju ei lahkuta vaid rohkemat raha teenima. Kas pole noortel põhjuseks ka uudishimu või miks me ei tunnista, et elame maal, kus suurel osal aastast kipub olema vastikuvõitu kliima? Või siis valitsevad väärtushinnangud, mis ei soosi rohkem töötamise läbi saavutatud edukust.

Kellele me seda rahvusriiki siin siis ehitame?

Kahjuks peab tõdema, et rahvusriigi idee pole vist kusagil maailmas noorte seas enam kuigi populaarne.

Milline ühiskond siis noortele meeldiks?

Ehk neile meeldiks elada riigis, mis oleks revolutsiooniliste muutuste esirinnas, mitte stabiilses ühiskonnas, kus viimase kümne aasta jooksul pole ühtegi reformi olnud.

Usun, et väike riik peaks olema nagu väike ettevõte - paindlik ja muutustele avatud.

Tuleb tõdeda, et nii väikesest riigist nagu Eesti, ei olene maailmas toimuvates suurtes ümberkorraldustes peaaegu mitte midagi. Ainus võimalus midagi mõjutada on anda head eeskuju, olla teenäitajaks.

Teeme siis näiteks uudse riigihaldusreformi!

Tõenäoliselt ootab ees ka veelgi enam koostööd nõudev Euroopa.

Tõenäosus olla Euroopa föderaalriigi osaks on tõesti suur. Ning pikemas vaates hinnates on see lahendus ka mõistlik.

Aga majanduse väljavaated?

Kes teab täpselt, mis saab edasi, võiks saada maailma kõige rikkamaks inimeseks. Järgmise viie aasta jooksul ei õnnestu meil aga väita, et asjad liiguvad selgelt ülesmäge.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare