Miinus on tekkinud just gümnaasiumiosa õpetajate suhtes, sest vastavalt uuele korrale ei tohi nende tasustamiseks enam raha võtta põhikooli õpetajate arvelt.

“Palgaraha jääb puudu. Tuleb vallalt juurde küsida,” nendib direktor Andres Elmik. “Põhikoolist on gümnaasiumi tulemas väiksemad aastakäigud, nii et ka paar järgmist aastat kujunevad raskeks. Siis jääb õpilaste arv normaalsele tasemele, kuid need vahepealsed kaks aastat tuleb kuidagi ära elada.”

Elmik kuulub Märjamaa volikokku ning on sealse hariduskomisjoni esimees. Ta tunnistab, et tema platvormiks oli eelmistel valimistel ja jääb ka eelseisvatel gümnaasiumiosa säilitamine Märjamaal.

“Gümnaasium aitab kaasa terve kogukonna säilimisele, see mõjutab lapsevanemate käitumist. Milleks üldse Märjamaal kanda kinnitada, kui võib ju linna kolida?” põhjendab Elmik.

Kui kohapeal enam gümnaasiumi ei ole, siis vaid vähesed lapsed läheksid direktori hinnangul Raplasse.

Ning kui juba peab kodust kaugele kooli minema, minnakse pigem Tallinna. Sealsed koolid on vaid 40minutise autosõidu kaugusel.

Ja kui lapsi tuleb koolitada Tallinnas, kolivad sinna peagi ka pered, hoiatab Elmik.

Riigikool pole alternatiiv

Puhja gümnaasiumi direktor Heiki Rokka on samal ajal ka Puhja vallavolikogu esimees.

Ka Puhja kool on nüüd, kus põhikooli ja gümnaasiumi rahaasjad tuleb rangelt lahus hoida, miinuses. “Selge on see, et mingi osa palgafondist tuleb vallal ise juurde maksta,” tunnistab Rokka.

Ent koolijuht kinnitab, et see ei pane Puhjat veel oma gümnaasiumist loobuma.

“Kui riik pakuks välja süsteemi, mis annaks meie peredele ligipääsu gümnaasiumiharidusele majanduslikult enam-vähem sarnastel tingimustel, nagu anname meie – tasuta haridus, tasuta sõit, tasuta lõunasöök ja muud teenused –, siis võiksime ka teistmoodi otsustada, kuid praegu riik midagi sellist ei paku,” viitab Rokka asjaolule, et laste saatmine Tartu koolidesse oleks puhjakatele majanduslikult üle jõu käiv.

Seega püütakse jätkata. “Meie õpilaste arv ei ole küll teab mis suur, aga kui vaatame, kuidas on neil läbi aegade õnnestunud oma õpinguid jätkata kõrgkoolides, siis tundub, et meie haridus on hea ning meil on mõtet gümnaasiumiga jätkata küll,” nendib Rokka.

Ent kas pole siin tegu huvide konfliktiga, kui koolidirektor juhib ühtlasi ka vallavolikogu ning suudab selle otsuseid paratamatult mõjutada? Võib-olla püüavad vallavõimu “kaaperdanud” koolijuhid, keda leidub üle Eesti kümneid, lihtsalt säilitada oma asutusi ja töökohti?

Rokka lükkab niisuguse kahtlustuse ümber.

Esiteks on kõigil volikoguliikmetel õigus vabalt hääletada. Huvide konflikti oht võib tekkida igaühel neist. “Näiteks siis, kui põllumeestest volikoguliikmed peavad arutama maamaksu tõstmist, on see oht ju samuti olemas,” ütleb Rokka.

Volikogu liige peab lihtsalt suutma oma isekad huvid tagaplaanile jätta. Väikesele vallale iseloomulik otsekontakt ja vastutus oma valijate ees aitab sellele tublisti kaasa.

Kui vallas on mitu kooli, tuleb volikogus kõrget ametit pidaval koolijuhil end niikuinii oma kooli huvidest distantseerida.

Haridusolud halvenevad

Tamsalu gümnaasiumi direktor Vardo Arusaar on ühtlasi ka sealse vallavolikogu hariduskomisjoni esimees. Ta kinnitab, et kui koolijuht võtab osa vallavolikogu tööst, siis on see eelkõige kasulik vallale, kes saab kooli kohta informatsiooni otseallikast.

“On olnud ka selline aeg, kus ma volikogus ei olnud. Siis sain oma mõtteid ja seisukohti tutvustada ainult juhul, kui mind volikogu koosolekule või mõnele komisjoni koosolekule kutsuti. Nüüd on aga hea võimalus seisukohtade teadvustamiseks,” ütleb ta.

Loomulikult on ka Arusaar kohaliku gümnaasiumi edasikestmise poodaja, seda hoolimata asjaolust, et ka Tamsalus tuleb õpetajate palgaraha valla eelarvest juurde maksta.

“Ma arvan, et ei ole mingi pühaduse teotamine, kui omavalitsus panustab teatud osa oma rahast gümnaasiumiõpetajate palkadeks,” arvab ta. “See on samasugune otsus nagu mõne treeneri või ringijuhendaja palkamine.”

Riiklikus hariduspoliitikas on Arusaar aga nii pettunud, et on oma sõnul kaotanud isegi huvi poliitikutega vaielda: kuna viimased ühtegi argumenti kuulda ei võta, ei näi sel mõtet olevat.

“Mida rohkem me kombinaatkoole teeme ja koole ära viime sealt, kus neid võiks pidada, seda rohkem on inimesi, kes võiksid saada keskhariduse, kuid jäävad sellest lihtsalt ilma,” leiab direktor. Eestlasi on aga liiga vähe, et jätta kas või mõnisada inimest harimata, kui nad on võimelised haridust omandama.”

Arusaare väitel pole keegi uurinud praeguste otsuste mõju. Näiteks põhikooli õpilastele mõjub kainestavalt, kui koolis on ka keskkoolinoori. “Me ei tea, mis hakkab juhtuma koolides, kust keskkooliosa ära kaotatakse,” lausub ta.

Arusaar suhtub pessimistlikult suure Pandivere gümnaasiumi ideesse, sest pole olemas ühtehoidvat Pandivere piirkonda. Ta hoiatab, et lapsevanemad ei pruugi ka omaks võtta rutakaid otsuseid, mida poliitikud nende eest lagetama kipuvad.

Tagasi tsaariaega

Koeru keskkooli direktor Tiit Kalda on ühtlasi sealse vallavolikogu haridus- ja noorsookomisjoni esimees.

Plaani suhtes moodustada korraga kolmes asukohas töötav suur Piibe gümnaasium on ta kriitiline, nagu kogu praeguse hariduspoliitikagi suhtes.

“Seda nimetatakse demagoogiliselt haridusvõrgu kaasajastamiseks, aga minu meelest on see hoopis samm tagasi. Keskhariduse koondamine linnadesse pigem halvendab ligipääsu haridusele,” leiab Kalda. “Maainimestele peaks mingi lootuse jätma, muidu ei jäägi neil midagi muud üle, kui linna kolida.”

Gümnaasiumiosa õpetajatele peab vald nüüd 10 000 eurot aastas juurde maksma.

Samas tuleks kool omadega ilusti välja, kui riik ei püüaks kogu aeg maakoolide olukorda kunstlikult raskemaks muuta, nendib Kalda.

Aseri keskkooli gümnaasiumiosa õpetajate palgale peab vald peale maksma koguni 50 000
eurot. Kooli direktor Riho Kutsar on ka vallavolikogu esimees ning see vald on juba otsustanud keskkooliosast loobuda. Sel õppeaastal kümnendaid klasse enam juurde ei võetud.

“Huvide konflikti koolijuhiameti ja vallajuhi positsiooni vahel seega ei ole,” kinnitab Kutsar.

Sellest hoolimata on temagi kriitiline riikliku koolipoliitika suhtes, mis ohustab nüüd juba täiemahulise põhikooli säilimist Aseris.

“Ausalt öeldes ei sobi praegune rahastamismudel kuidagi väikestele maakoolidele, kus on väikesed klassid,” tõdeb Kutsar. “Õpilaste arvestuslikud normid, mis on selle palgasüsteemi aluseks, on liiga suured. Ka kooliastmete kaupa ei jagu meil piisavalt õpilasi, seda isegi põhikoolis.”

Kolme klassi ei liida

Näiteks eeldab rahastamismudel, et põhikooli kolmandas astmes (7.−9. klass) käib kokku 30 õpilast, kuid Aseri kooli eestikeelses osakonnas enam nii palju õpilasi ei ole.

“Selle tõttu saame ka vähem raha. Samas me ei saa ju kõiki kolme klassi kokku liita, päris kõiki tunde ei saa kokku panna,” nendib direktor. “Täiendavaks liitmiseks on koolil jäänud väga vähe ressurssi.”

Seega peetakse valdades kaitselahingut riigi vastu isegi juba põhikoolide säilimise nimel. Kui koolijuht on vallavolikogus, siis on rinne ühtlasem ja vastupanu efektiivsem.

Orava põhikoolis võib kolmas aste juba lähiaastail langeda alla kriitilise piiri. Kas aitab, et kooli direktor Ene Säinast on ühtlasi Orava vallavolikogu esimees?

“Kui raha ei ole, siis ole sa kas või kuningas, raha ikkagi ei ole,” ütleb ta. “Orava valla elanike arv on vähenenud ja see tähendab ka väiksemaid sissetulekuid vallale. Pikas vaates võib meie kool muutuda kuueklassiliseks. Aga loomulikult olen ma tänu vallavolikokku kuulumisele asjadega paremini kursis ning saan kaasa rääkida, kuid mingit kindlust tuleviku suhtes see ei taga.”

Vastse-Kuuste kooli direktor ja Vastse-Kuuste vallavolikogu esimees Inge Kalle nendib, et keerulisel ajal on topeltpositsioon talle isiklikult üpris raske koorem.

“Parematel aegadel andis see üsna palju sünergiat, aga nüüd muudab elu keerulisemaks. Ühelt poolt ma ju tean, milline on valla eelarve olukord. Teisalt tahaksin säilitada oma koolile tublisid õpetajaid. Ütleme nii, et on olnud paremaid aegu,” ohkab ta.