"Eks mõned aastad saanuks vanaviisi edasi elada, aga et seakasvatus rohkem tulu annaks, ei saanud enam tootmisega kiviajas olla," põhjendas Timmi sigalate uuendamist. Tööd algasid läinud suvel ja selleks jaanipäevaks on kavas panna punkt.

 Oma teravili päästab

Timmi sõnul on teravilja hinnatõus seakasvatuse tulukust kõvasti kahandanud. "Praegu juurdetulijaid ei ole, need, kes sööta sisse ostavad, tõmbavad otsi kokku."

Timmi arutles, et kui vili ära müüa, tõuseks sellest ehk rohkemgi tulu, kui raisata see kalli söödana odava sealiha tootmiseks. Kahju oleks tal aga seakasvatusse tehtud investeeringutest. Samas aitab just oma söödavili vältida seda, et talu seakasvatus kahjumisse ei kukuks.

"Kauaks ei saa sealiha hind nii madalaks jääda, muidu ei vea välja," hindas ta olukorda.

Timmi väitel ei ole kombinaadid tootjale aasta jooksul sealiha hinda peaaegu üldse tõstnud. Ta usub, et suvel või hiljemalt sügiseks on sealiha hind siiski teine.

"See peab toimuma, kas või siis, kui sealiha paljude kasvatajate loobumise järel defitsiidiks muutub, aga paraku tuleb välismaaltki seda omajagu sisse, sealgi on suured lautade likvideerimised," nentis ta.

Jaagumäe peremehe arvutuste järgi moodustab sööda osa sealiha hinnast umbes 70%, selle järgi peaks olema sealiha kilo hind praegusest umbes 15 krooni kallim - 25 krooni asemel 40 krooni ligi.

Seakasvataja leidis, et just talu mitmekülgsus on aidanud seni ühe või teise tegevusvaldkonna raske seisu üle elada. Kui tegelda ainult seakasvatusega või köögivilja- ja kartulikasvatusega, oleks kindlust vähem.

Jaagumäe talul on oma tapamaja ja põhiline osa lihast läheb müüki Võru linnas oma sööklas ja poes. "Oma turukanal on meile liha realiseerimiseks väga õnnestunud moodus, loob stabiilsust. Kombinaatidesse viimiseks jääb vaid alla veerandi sigadest, nii 400-500 aastas."

 Talitajast sai operaator

Nelja sigala rekonstrueerimine läheb talule maksma 9 miljoni krooni ringis. Timmi on esitanud PRIA-le taotluse investeeringutoetuse saamiseks, kust loodab umbes 40% ehitusmaksumusest tagasi saada.

Nagu kolmes eelmises ja juba valmis sigalas, lõhutakse ka viimases peaaegu kõik sulud ja muu sisustus maatasa, asemele tuleb moodne lahendus koos automaatsete sööda- ja jootmissüsteemidega. Põrandate lõhkumise järel tuleb ka palju pinnast välja võtta, seda just uudsete restpõrandate paigaldamiseks. Nende alla hakkab kogunema sõnnik, mis liigub siis sealt hoidlasse. Nii jääb talitajatel rasket käsitsitööd palju vähemaks.

"Kui varem olid asemed kogu aeg märjad, siis nüüd kukub kõik läbi resti ja talitajatel sulgu suurt asja enam pole. Seadki on rahulikumad, sest tunnevad end mõnusamalt," muheles Timmi.

Niisiis, sigalad puhtamad ja haisu vähem.

"Siia põrandate alla mahub enam-vähem poole aasta sõnnik, mida saan põllutööde ajal välja vedada. See lahendus päästis ka suure sõnnikuhoidla ehitamisest," selgitas Timmi poegimissigala juures.

Talitaja töö on muutunud nüüd rohkem operaatori tööks, kes jälgib seadmete toimimist. Et näiteks kindlatel aegadel töösse lülituvatel söödaautomaatidel häireid ei oleks.

Poegimislaudas on talitaja puhkeruumis äratuskell.

"Kolm korda päevas tuleb sööt torudest sigadele ette, varem tuli käruga vedada ja kühvliga igaühele ette tõsta. Põrsastel on lutikesed, kust nad ise joovad," näitas talitaja Silvia Šamarin uudseid lahendusi.

Kui varem oli poegimislaudas kohti 48, siis nüüd 67.

"Töö on kergem, jääb rohkem aega poegivate või poeginud sigadega individuaalselt töötada, sest igaüks on oma nõudmistega."

 Paarkümmend aastat mureta

Peremehe sõnul on paranenud nii töötajate kui loomade heaolu. Tänu sellele on nuumsigade ööpäevane juurdekasv tublisti paranenud.

Mõtet sigalad korda teha kandis Timmi oma peas mitu head aastat. Uuris kirjandust, käis näitustel.

"Arvan, et vähemalt paari­kümneks aastaks on nüüd sigalatega muret vähe, ei usu, et vahepeal mingi suur tehniline revolutsioon aset leiaks," märkis Timmi.