IRL käis mõtte tasuta bussiliiklusest ja eakatele retseptiravimite hüvitamisest välja juba valimiste ajal, nüüd uuesti aga maikuus koalitsiooniläbirääkimistel, mil vahetas võimuliidus välja Reformierakonna kauase partneri Keskerakonna.

Üksnes trummitagumine?

Loomulikult meeldiks Raju arvates linlastele tasuta bussisõit. Kuid kuna linnal ei jätku raha isegi tänavate ja teede kordategemiseks, rääkimata paljust muust, peab ta IRLi plaani populismiks.

“Kust võtab linn aastas need 30 miljonit krooni, mis praegu piletimüügist tuleb? See tähendaks mujalt ära võtmist,” näeb tasuta bussisõidu võimatust ka Tõnu Ints, linnavolikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees.

Intsu arvates võiks pigem jõudumööda laiendada tasuta sõitu seda vajavatele sotsiaalsetele gruppidele. Praegu saavad tasuta sõita eelkooliealised ja pensionärid alates 65. eluaastast.

Bussisõiduga samasse suure, kuid katteta lubaduse ritta seab Ints ka retseptiravimitoetuse pensionäridele.

“Nad (IRL) on rääkinud 30–50 euro suurusest toetusest pensionäri kohta, kuid sellist raha linnal ei ole, pealegi on see eelkõige riigi probleem ja see süsteem peaks üle riigi ühtne olema,” märgib Ints.

Lisaks tahab IRL Tartus kaotada elanikel maamaksu, majaomanikel aga oma krundiga piirneva kõnnitee talvise lumest puhtaks rookimise – selle ülesande võtaks linn enda kanda.

“Kui raha oleks, võiks kõike teha, igasugu asju, kuid praegu on nende soovid küll vaid rohkem rahvale enda näitamiseks, tegelikkuses ei muutu midagi,” arvab Ints.

Ka Olev Raju on Intsuga sama meelt, et suures osas jääbki IRLi pakutu Tartus vaid jutuks.

Rohkem on see trummitagumine ning pigem valmistumine juba järgmisteks valimisteks, kus IRLil on kindlasti soov Reformierakonna ülemvõim linnas murda.

“Kui neil õnnestubki neist soovidest üht-teist realiseerida, siis kardan, et see võib toimuda linna poolt osutatavate teenuste hinnatõusu arvelt, kusagilt peab ju raha tulema,” kardab Raju.

IRLi Tartumaa piirkonna juht ja Tartu uue koalitsioonilepingu üks läbirääkijaid Peeter Laurson pole nõus, et nad on oma ideed vaid jutuks välja käinud. Kodualuse maamaksu pooles osas kaotamine järgmisel aastal on koalitsioonileppes sees.

“See on märkimisväärne summa, nelja miljoni krooni ringis, mis nii linlastele kätte jääb,” rõõmustab Laurson.

Tasuta lõunaid pole

Retseptiravimitoetust pensionäridele tahaksid nad näha suuruses 30 eurot, kuid linnaeelarve pingelisust arvestades võib see ka väiksemaks jääda, möönab Laurson.

“Belgias Hasselti linnas on kogu ühistransport täiesti tasuta ja see on aidanud seal autostumist vähendada,” toob Laurson näite, mille nad eeskujuks on võtnud.

Laursoni sõnul ei oleks tegu sotsiaalse, vaid eelkõige keskkonnaalase projektiga ning raha selleks võiks ehk saada mõne keskkonnameetme toel. Idee on panna sel moel mõneks kuuks katseliselt sõitma kaks linna läbivat suurt bussiliini.

“Seejärel saab analüüsida linlaste käitumist ja otsustada, kas ja kuidas edaspidi jätkata,” selgitab Laurson.

Tartu linnapea Urmas Kruuse (RE) tõdeb, et koalitsiooniläbirääkimised IRLiga ei kulgenud kergelt.

Pingeliseks tegi selle linnapea arvates asjaolu, et erakonnal, kes on üle kümne aasta olnud opositsioonis, võis olla raske mõista ja tunnetada linna tasakaalukat eelarvepoliitikat.

“Soov maksta kõigile vanaduspensionäridele aastas 30–50 euro suurust retseptiravimitoetust, sõltumata nende majanduslikust olukorrast, oleks kogu meie hoolekandesüsteemi põhimõtted segi paisanud,” väidab ta.

Praegu saab ravitoetust juba üle 500 inimese ning seda makstakse vajaduspõhiselt.

“Selline laustoetus tähendaks linnale 600 000–1 000 000 euro suurust väljaminekut aastas, kusjuures tänavu on meil kõigi täiendavate sotsiaaltoetuste maksmiseks kokku vaid 400 000 eurot,” väidab linnapea.

Kaalumisele jääb tasuta bussiliinide puhul ühele või kahele põhiliinile tasuta bussi toomine, kuigi linnapea arvates võiks alternatiivina kaaluda hoopis koolibussi käikupanekut.

“Tasuta asju pole olemas, küsimus on vaid selles, kes selle kõik kinni maksab,” räägib Kruuse.

Tulevikku vaatavalt peab ta laustoetuse maksmist perspektiivituks ning ka ebaefektiivseks.

“See vähendab võimalusi aidata tõelisi abivajajaid, sest ressursside hulk on piiratud,” ütleb Kruuse.