Õpetaja: autoritaarse kooli aeg on möödas!
Kauaaegne pedagoog, koolijuht ja koolitaja Leelo Tiisvelt ütleb, et vanamoodsate sunni- ja karistusmeetoditega koolis enam hakkama ei saa ja eeskätt peavad oma rolli väga põhjalikult ümber hindama õpetajad.
Kui ma seda intervjuud ette valmistasin, tuli mul meelde külamees Aadu fraas kultusfilmist “Siin me oleme”: “Võim on meil praegast ea, aga lastelt nöuab nõnna palju – muudkui öpi, öpi, öpi!” Kas teie arvates kehtib see praegu ka?
Ma ei ole ise küll niimoodi selle lause peale mõelnud, aga tegelikult saab seda tõesti kasutada sõna-sõnalt praeguse olukorra kohta.
Uue õppekava eduka rakendamise võti on minu arvates just selles, et meie riigikord muutus juba 20 aastat tagasi demokraatlikuks, aga kool on jäänud väga autoritaarseks.
Just siin tekivad käärid, sest paljuski tahetakse koolis ka praegu samade autoritaarsete meetoditega hakkama saada.
Minu meelest oleme me jõudnud täiesti revolutsioonilisse situatsiooni, sest õpilased ei taha enam samamoodi jätkata ja õpetajad ei saa enam samamoodi jätkata. Uus õppekava üritabki neid hoiakuid muuta ja keerata kooli demokraatlikus suunas, aga see on väga keeruline.
Sellest sügisest rakendub uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis on juba pälvinud palju kriitikat. Uut koolide õppekava on rakendatud mitu aastat ja teie olete sellega tihedasti seotud pedagoogide koolitamise kaudu. Iga revolutsioon on väga valuline, aga kuidas teile tundub, kas me oleme ikka õigel teel?
Minule uus õppekava väga meeldib. Seadus reguleerib teatud käitumismudelid, mida tuleb koolides rakendada, aga õppekava on see, mis tegelikult räägib õpetuse sisust.
Tooge palun uuest õppekavast välja selle parim ja halvim osa.
Ma alustaks sellest, et mis on minu meelest kõige suurem erinevus vana ja uue vahel. Üldiselt on viimase kümne aasta õppekavade suund olnud õpetamiselt õppijakesksusele ja ma olen katsetanud seda mõtet ka lastevanemate peal.
