Õpilased teevad klassi oma jõududega korda
“Igal pool mujal on ruumid korras, aga meie õpetaja oli õnnetu, et see klass on jäänud ammusest ajast tegemata,” räägib Mari-Liis Tommula.
Neiu torkab samas puupulga värvipütti ja asub helesinist massi ühtlaseks segama. On teisipäev ning noortel on plaanis värvida seinad.
Töödega tehti algust juba 5. oktoobril. “Alguses pidime ainult natuke seinu värvima, et värskem saaks, siis hakkasime juba lava lammutama ja põrandat üles võtma,” kirjeldab Anne-Mai Türkel.
Vaja on esimest klassi!
Kogu klassiruumi remontimise saaga sai alguse septembrikuisest klassijuhatajatunnist, kui õpilased hakkasid huvi tundma, miks nende koduklass, mis on ühtlasi kooli muusikaklass, niivõrd näotu on.
“Meil ongi nii, et remonti tehakse ainult ruumis, kuhu tuleb esimene klass,” räägib Aravete keskkooli muusikaõpetaja ja 11. klassi juhataja Inna Toome. “Ma ütlesin, et mul pole lootustki, et minu klass ära remonditaks, sest mul esimest klassi pole.”
Ta on koolis juba 21 aastat töötanud, ent selle aja jooksul on muusikaklassis vaid kord seinu värvitud. “Öeldakse küll, et loome kauneid kunste, aga mis kunsti sa siin lood, kui krohv on maas, seinu ei värvita, põrand kulunud,” jutustab ta.
Õpilased, kellel hakkas oma klassijuhatajast kahju, tõstatasid juba samal päeval küsimuse, kas nad ei võiks oma jõududega remonti teha.
“Meie õpetaja on seda väärt, aga keegi pole sellele klassiruumile tähelepanu pööranud, kool küll mitte,” ütleb Kuido Parkonen, ronides mööda krigisevat redelit maalriteipi kleepima. “Kui meie seda ei tee, ei tee keegi.”
Tutvused loevad alati
“Mingit imet loomulikult ei tule, aga natuke värskem ja puhtam ikkagi,” lausub Toome, suunates pilgu sinna, kuhu tuleb tahvel ja kuhu uus lava, et lapsed saaksid esinemist harjutada.
Õpetaja ei tööta siiski vaid suu ja pilguga. “Lõpetasin eile siin kell üheksa õhtul, abikaasa kell kaksteist öösel,” annab ta reportaažiliku ülevaate.
Lisaks noortele ja õpetajale ning tema abikaasale panid käed külge ka paar lapsevanemat, kes ümaraks kulunud põrandalauad ära lihvisid ja teiste tööde juures abiks olid.
Muidugi ei saadud mööda ka direktorist. “Kui me läksime direktori juurde oma ideest rääkima, siis me ei läinud nii, et “Tere, kool, paluks nüüd see rahasumma meile, me tahame hakata värvi ostma”,” kirjeldab Elerin Luuk. “Läksime ja ütlesime, et me tahame teha oma klassi korda ja me ei küsi suurt abi teie käest, sest me teame, kui raske kõigil on.”
Otsustati ka annetusi koguda. Praeguseks on koos 235 eurot.
“Kui küsida kelleltki abi, siis alati aidatakse ja keegi ei löö ei käe ega suu pihta,” kommenteerib Luuk.
Palju asju on saadud n-ö tutvuse kaudu, kinnitab Merilin Valtin. Pintslid, pahtel, värvirullikud ja värv on vaid osa loetelust. Oma õla on alla pannud ka kooli endised õpilased.
Remondivaimustuses õpilased väidavad, et neil pole niiviisi kulunud vaheajast sugugi kahju. Pealegi ei töötata ju täispikki päevi.
“Tunne on aga tekkinud, et võiks teha midagi, mis kasulik ka teistele,” hindab Valtin ning torkab pintsli värvi sisse. “Küll õhtuti jõuab ka niisama olla.”
KOMMENTAAR
Rait Pihelgas
Ambla vallavanem
Aravete kool koosneb kahest hoonest – vanemast ja uuemast osast. 2010. aastal sai meil renoveeritud uus osa, aga vanem, kus valdavalt põhikool, jäi selliseks, nagu oli. Raha polnud nii palju, et kogu kompleks korda teha.
Et noored nüüd ise asusid oma klassiruumi remontima – midagi üllatavamat on vallavanemal raske leida.
Sageli me puutume maal kokku sellega, et teeme midagi korda, näiteks mõne bussijaama, kuid kuu möödudes avastame, et klaasid on puruks visatud. Nüüd aga tahavad noored ise midagi korda teha ja teevadki, seda kogukonna, sõprade ja vilistlaste toel.
Minu arvates on see super.
