OTSEBLOGI | Maailmameistritiitlid kündmises läksid USA-sse ja Iirimaale, Eesti mehed teises kümnes



OTSEBLOGI | Maailmameistritiitlid kündmises läksid USA-sse ja Iirimaale, Eesti mehed teises kümnes
Eestit esindavad MMil tavaadrakündja Raido Kunila ning pöördadrakündja Jüri Lai. Pildil külamees.Foto: Lii Sammler

Maalehe ajakirjanik Lii Sammler sõitis koos Eesti võistlejatega 1., 2. ja 3. detsembril Keenias toimuvatele kündmise maailmameistrivõistlustele. Harjutamist ja kohaliku eluga tutvumist alustati juba nädal varem.

Maaleht Eesti kündjatega Keenias
aive: Väsinud, aga enam-vähem õnnelikudLaupäeva õhtul, kui võitjad selgeks said, olid kõik  kündjad, treenerid ja külalised kutsutud WPO galaõhtusöögile. Seal anti parimatele üle autasud ja nagu ikka, kõlasidvõitjariikide hümnid. Kahekordne tavaadra võitja Gene Gruber USA-st hoidistseremoonial vaevu pisaraid tagasi, pöördadra võidumees John Whealan oli aganii rõõmus, et jooksis oma medalitega kaelas veel ka pühapäeval Nairobi lennujaamas ringi.Meie mehed olid tagasihoidlikumad ja tegelikult ka väsinud, sest pikad päevad raske mullaga põllul Aafrika lõõskava päikese käes olid  päris kurnavad. Kuid ka 11. ja 17. koht maailma künniriikide seas ja see, et me üldse sellistel võistlustel kaasa rääkida suudame, on väärus omaette.Päris mitme riigi, näiteks Taani ja Austria kündjad tulid Aafrikasse juba 1. novembril, sest oma kulul elamine ja maa rentimine on täiesti võimalik. Rendihind oli seekord 200 eurot põld. Tegelikult oleks see meilegi jõukohane, kui leiaks sponsoreid, kellele Eesti võistukünd kui üks tehnikaspordi liik südamelähedane oleks. Kasulik on see niikuinii – kui firma ader ja traktor ikka maailmameistrivõistlustel head tulemused annavad, on ka müügiedu garanteeritud.Tuleval aastal on jälle uus võistlus ja seekord meile palju sobivama kliima- ning mullakeskkonnas Saksamaal. Nakuru ülikoolis langetati riigilipud ja  maailma künniorganisatsiooni lipp laupäeval.Nagu tavaks, anti see üle järgmisele korraldajale. Järgmised kündmisemaailmameistrivõistlused peetakse Lõuna-Saksamaal 1.-2. septembril 2018. Eestitesindavad seal tänavuse koduse võistluse võitjad – tavaadral Valgamaa meesIndrek Zilensk ja pöördadral taas Jüri Lai.Aga Aafrika? Ei olnud hirmus, keegi  tõsiselt haigeks ei jäänud ning inimesed olidsõbralikud ja abivalmis. Keenia põhjal järeldusi tehes ei ole Aafrika mustmanner. Isegi muld on seal hoopis pruunikaspunane.
aive: Raido Kunila käis Keenias võistlemas ka 22 aastat tagasi.Kui traktorid pärast võistluste lõppu konteineritesse pandud, oli tal aegajalutada ka Nakuru ülikooli campuses ja otsida üles oma esimene kivi. Nimelt onigal künnivõistlusel tavaks panna võistluspaika ka künnikivi osalejate maadenimedega. Selle ta ka leidis.Aga mis Keenias muutunud on?„Eriti ei ole midagi, vast teed on paremad,“  sõnaskünnimees.
aive: Eesti kündjad tänukirjadega: Jüri Lai (vasakul) sai 11. koha (rohumaakünnil oli ta 9.) ja Raido Kunila jäi 17.
aive: Pöördatrade võitjad Bob Mehrtens Uus-Meremaalt (II koht), John Whealan Iiri Vabariigist (I koht) ja Yves Theivon Prantsusmaalt (III).
aive: Tavaatrade võitjad iirlane Eammon Tracey (II koht), Gene Gruber USA-st (I koht), Bjarne Moller Nilesen Taanist (III koht).
aive: Eesti esindus oma kündjaid lõpubanketile ootamas. Vasakult: Ain Kruusamägi, Rein Riga, Kalle Soover, Jüri Kreintaal, Ille ja Margus Ameerikas.
aive: Maailma künniorganisatsiooni (WPO) peasekretär Anne Marie McHugh annab WPO lipu üle järgmisele korraldajale, Saksamaale.
aive: Pärast võistlust langetati Njoro farmis  osalejate riigilipud ja WPO lipp.
aive: Rahvuspargi ahvid käivad külas banaaniraksus"Ma tahaks ka safarile minna,"  ütles künnimeister Jüri Lai viimasel õhtul kurvalt.See oligi ebaõiglane, et võistlejad sinna ei saanud. Esialgu oli korraldajatel plaan viia kogu rahvas pühapäeval, 26. novembril meie kodulinna Nakuru äärsesse rahvusparki kaelkirjakuid, sebrasid ja lõvisid vaatama, ent enne võistlusi sadanud paduvihmad uhusid teed ära ja suurte bussidega sinna ei pääsenud. Lubati edasi lükata, et ehk saavad teed parandatud, aga sellega nädala jooksul valmis ei jõutud.Kui selgus, et ka nädala lõpu poole ametlikku safarit ei tule, läksime fännidega ise ja oma raha eest loomi kaema. Ülestõstetava katusega auto rent oli 150 dollarit ja rahvusparki sissepääsu eest küsis Keenia riik igalt külastajalt 60 dollarit. Selle ees saab kuus tundi mööda maastikku ringi sõita.https://g2.nh.ee/dgs/loader.php#id=206082Keenias on 15 rahvusparki, kuhu on kokku kogutud kõik sealkandis leiduvad haruldased loomad, et päästa nad hasartsete jahimeeste ning trofeeküttide käest. Rahvuspargid loodi pärast seda, kui Keenia 1963. aastal oma saatuse otsustamise enda kätte võttis ja loodusturism on seal väga tähtsal kohal.Esimesed sõbrad, kes meile pargis vastu tulid, olid  ahvid. Nende keskmist kasvu ahvide nimi on bombak. Kuigi park on piiratud aiaga, on see bobmbakitele suhteliselt savi. Nemad, pätid, ronivad üle aia ja käivad banaaniraksus külades, kust poisikesed neid kivide ja suure käraga minema peletavad.Järgmisena linastusid sebrad ja impalad. Ilusad loomad mõlemad. Sebra on ikka nunnu paksu pepuga loom küll. Sebravarsad olid pruuni-valgetriibulised, täiskasvanud meile tuttavalt musta-valget triipu.Järjest ilmutasid meie silme ees end impalad, pühvlid, vesipühvlid, tüügassead ja gasellid. Kaugelt nägime ninasarvikut, Nakuru järvel asjalikult ujuvaid pelikanigruppe, lusikalinde ja flamingoparvesid. Viimased on parajad argpüksid, nii et abiks oli hea zoomiga fotokas.Õnneks ei ole nii, et kokku ligi sajadollarise kuue tunni eest kaarutad lihtsalt pargis ringi ja loomi võib-olla ei näegi. Juhtidel on omavahel side ning pidevalt käib infovahetus, kus mingid loomad parajasti on. Nii et kui buss äkitselt otsa ringi pööras, oli loota taas uhket faunaelamust.Ja nii marssiski ühel hetkel meie bussi kõrval suur, uhke ja lihaseline kaelkirjak. Tõeline alfaisane! Et me teda ikka veel enam imetleda saaksime, jätkas ta uhket paraadmarssi meie bussi ees, ja pikalt. Vau!Kui ühest mäest üles gaasitasime, sõnas bussijuht, spetsiaalselt loodusgiidi hariduse omandanud Peter järsku pidurdades: "Lion!" Ettevaatlikult avas ta bussiukse, võttis maast paar kivi ja viskas bussiaknast välja. Ja siis ta ärkas. Emalõvi tõstis pea, haigutas laialt ja küsis oma kuningliku pilguga: "Kes kurat julges mu und segada?!"
aive: Eesti esindus oma kündjaid lõpubanketile ootamas. Vasakult: Ain Kruusamägi, Rein Riga, Kalle Soover, Jüri Kreintaal, Ille ja Margus Ameerikas.
Madis Must, Maaleht: Laupäeva õhtul selgus tõde.Tavaatrade võitja oli Gene Gruber USA-st, teiseks jäi Eamon Tracey Iiri Vabariigist ja kolmandaks Bjarne Nilesen Taanist. Raido Kunila sai 17. koha.Pöördadrakündjatest võidutses John Whealan Iiri Vabariigist, teiseks jäi Bob Mehrtens Uus-Meremaalt ning kolmandaks Yvers Theivon Prantsusmaalt. Jüri Lai sai 11. koha.USA mees oligi suurim üllataja, sest see riik pole varem heade kündjatega silma paistnud, samas kui näiteks iirlased ja prantslane on kogenud võistlejad ja ka varem pjedestaaalile tõusnud.SIIT võib uudistada ürituse veebilehte ja kõiki tulemusi.
Madis Must, Maaleht: Teise päeva rohumaa künd. Rohkem pilte Künniseltsi Facebooki lehel.
Madis Must, Maaleht: Parimad pärast esimese päeva kõrrekündi: Tavaader: 1. USA 2. Iiri Vabariik 3. Taani Pöördader: 1. Iiri Vabariik 2. Šveits 3. Uus-Meremaa Usa on pigem üllataja, Iiri Vabariigi esindaja Eamon Tracey mitmekordne võitja ja üldse on see üks maailma parimaid künnimaid. Taani mehe Bjarnr Nielseni suures farmis peeti 2015. aasta künnivõistlus. Šveitsis kasutataksegi vist ainult pöördatra ja sealt on väljas kaks pöördadra võistlejat.
Madis Must, Maaleht: Reedene võistlusKõrrepõld oli kündmiseks täpselt niisama raske nagu mehed treeningupäevadel rääkisid. „Fännid - Ain (Kruusamägi) põhku korjama, Jüri (Kreintaal) tikke panema,” jagas tiimipealik korraldusi. Nimelt oli Keenias lubatud enne võistluste algust künniplats üle käia ja nii palju põhku ära korjata, kui kätte saadi. Ain tegi kindlasti oma parima, aga eks seda jäi sinna veelgi.„Võistluspõld oli veel hullem kui harjutuspõld,” arvasid künnimehed ja selle kinnituseks näitas Raido pilti, mille ta oli oma adrast teinud pärast avavao lõpetamist. Tõepoolest, kogu alumisele osale oli muld külge kleepunud. Ja kuigi põhk oli ühisel jõul kõrrepõllult ära korjatud, siis kõrretüü oli pikk ning läbikasvanud ikka.Võistluspaiga lähedal toimetas ka üks kombain. Pärit nii umbes eelmisest sajandist. Niisiis pole imestada, et põld kehvasti koristatud oli – Eesti künnimehed pole sellise koristuskvaliteediga harjunud.Kes tegid head tööd? USA, Iiri Vabariik, Põhja-Iirimaa, Austria, Saksamaa.Täna on uus päev ja rohumaakünd. Raido loosis omale platsinumbriks 7, sai kokkukünninaabriks soomlase ja arvas, et see on hea. Jüri võistlusplats on 30.Raido Kunila oli kõrrekünni järel 17 ja Jüri Lai 11. Kohal.
Madis Must, Maaleht: Bussist on paraadi päris tore jälgidaSeda, et Aafrika asjaajamist iseloomustab hästi lõvikuningas Simba multikast tuntuks saanud repliik hakuna matata – pole hullu, pole probleeme, aega küll – saime taas tunda esimese võistluspäeva hommikul. Nimelt oli bussi väljumisaeg öö jooksul pool tundi varasemaks nihkunud ja ega sellest ju eriti kellelegi teada antud polnud. Nii pendeldas pool kaheksa põllule minema pidanud buss rohkem kui pool tundi kahe hotelli vahel, hilinejaid ja nende toidukarpe peale võttes. Nii ei jõudnud keegi õigeks ajaks ka traktorite paraadile, millega algab iga künnivõistlus. Kuigi Nakuru ülikooli Njoro farmi jõudmiseks tegi bussijuht kõik, mis tema võimuse ja mühklikul põllul off-roadi korraldas, jõudsime kohale siis, kui paraad juba alanud oli. Nii me siis traktoririvist mööda sõitsimegi, igaühele rõõmsalt lehvitades. Ka omamoodi elamus!
Madis Must, Maaleht: Kuigi Keenia künnivõistlustel on sooja vaid 25 kraadi, põletas ekvaatoripäike kõik valged inimesed võistluspõllul ära. Kuidas kuumapalavikku maha võtta? Võimalusi on. Lisaks spetsiaalkreemidele näiteks rahvuspargist näpatud aaloeleht, 20% etanoolilahus, hotelli restoranist kaasa võetud purk maitsestamata jogurtit. Kõiki neid nippe läks esimese võistluspäeva õhtul tarvis. Võistlejad olid õnneks pool aega katuse all ehk traktorikabiinis päikese eest peidus.
Madis Must, Maaleht: Keenia president ja tosin länkarit    Reedel oli Keenias  peetavate kündmise maailmameistrivõistluste esimene võistluspäev. 23 võistukündja tööd käis hindamas ka Keenia vabariigi president Uhuru Kenyatta. „Milline see president on?” küsis mitu valget inimest, kui suurt hulka mustades ülikondades ametimehi nägi. Aga tuli välja, et Keenia president ei tulnud põllule hoopiski mustas ülikonnas, nagu tema saatjad, vaid heledate teksade, tuulepluusi ja nokamütsiga.  President saabus kohale helikopteriga, kuid muid tähtsaid ametimehi oli kaksteist Toyota Land Cruiseri täit. Näiteks Nakuru provintsi juht, Keenia põllumajandusminister ning hulk muid  põllumajandusega seotud ametimehi.  President Uhuru Kenyatta astus pärast kordusvalimisi ametisse selle nädala esmaspäeval ning oli reedel juba künnivõistlustel.    Võistluspõllud pidid olema lõpetatud kella 14ks ning kui kell kukkuma hakkas, seadis Uhuru Kenyatta sammud põllule. Ta vestles kahe künnimehega ja lasi endale näidata ning selgitada künnitarkusi, seejärel tehti põllul nn perepilt ja tegevus jätkus peoplatsil kõnedega.    Maailma künniorganisatsiooni peasekretär Anne Marie McHugh palus võistkondadel rivistuda oma rahvuslippude alla ning tutvustas kõiki. Seejärel surus president kõikidel võistlejatel kätt, nautis puhkpilliorkestri esinemist ja ära lennanud ta oligi.  Visiit kestis küll vaid umbes poolteist tundi, ent see aitas paremini tõena võtta Kenyatta sõnu, et põllumajandus on Keenias väga tähtis. 
Madis Must, Maaleht: Lipud reas
Madis Must, Maaleht: Keenia võistkond
Madis Must, Maaleht: Hakkab pihta! Kündmise maailmameistrivõistused Keenias avati neljapäeval piduliku lipuheiskamisega Nakuru ülikooli suurel staadionil. Kokku osaleb 22 riiki igast maailma otsast - Norrast Keeniani, Austraaliast USAni ja muidugi enamik Euroopa riike. Pärast meeskondade tutvustamist heiskasid võistlejad oma riigilipud, mis jäävad üles võistluse lõpuni. Nagu ikka, küntakse esimesel võistluspäeval kõrrepõldu ja teisel rohumaad. Pärast õhtusööki loositigi võistlejatele kätte võistlusplatsid kõrrepõllul. Raido sai platsi nr 20. Naabrid on Tšehhi ja USA. Jüri sai platsi nr 34, naabrid on Soome ja Uus-Meremaa.
Madis Must, Maaleht: Kõik roosid ma kingiksin sulle... Enamik roose maandub USA ja Euroopa suurtel lilleturgudel. Euroopa suurimad on Amsterdamis ja Frankfurdis. Sealtkaudu jõuavad nad ka Eestisse. Eri maadel on muidugi eri nõudmised. Nii eelistab Venemaa neid kõige kõrgemaid ja jämedama varrega ning kallemaid roose. Šveits tahab nüüd, jõulude eel, tumepunaseid. USA ja Euroopa hakkavad järjest enam eelistama kobarroosi. Kui meie seltskond lahkus, kingiti samuti igaühele üks roos. Ilusad, poolpungas, nagu ikka üks unistus olla võib. Ja kuigi nende ilusana hoidmine hotellitoas veepudelis on paras kunsttükk, oli siiski tore, et meestele kingitud roosid rändasid õige pea naiste kätte.
Madis Must, Maaleht: Arvake ära, palju on ühe roosi omahind Keenial on kolm suuremat ekspordiartiklit – kohv, mida müüakse välja 70-80 protsenti, tee, millest läheb välja 95% ja roosid, mis eksporditakse sajaprotsendiliselt. Seetõttu iseloomustavad Keeniat suured roosiistandused. Need on hektaritel laiuvad kasvuhooned, kus sees kasvavad miljonid roosid. Külastasime neist kahte. Uuem neist oli rajatud 2014. aastal ja seal on 36 kasvuhoonet. Igas neist kasvatatakse eri sorte. Ühes kasvuhoones on 80 000 taime ja aastas müüakse 44 miljonit lille. Rooside hinna määrab teadagi varre pikkus. Lõigata saab seda aga ainult sobivast kohast. Nii lõigatakse lill ära, pannakse mõõdulindile ning selle järgi vastavasse virna. Kuigi Keenia toodab enamiku maailmas kingitavatest roosidest, ei aretata neid seal, vähemalt mitte ärisorte, ise. Tavaliselt ostetakse litsents Interflorast ja hakatakse kohapeal paljundama. Palju sooja ja palju vett pluss kahjuritõrje – nii lihtne see ongi. Ühe roosi omahind on keskmiselt 11 eurosenti. Seejärel pannakse lõigatud roosid 24 tunniks säilitusaine ja vee seguga ämbrisse, kus nad imevad end seda täis. Siis jahutusse, karpi ja lennuki peale.
Madis Must, Maaleht: Miljon, miljon, miljon roosi Kuni künnisportlased on põllul ja teevad põletava päikese all karmi trenni, saavad külastajad – ehk need, kes on ostnud nn visitoride paketi – käia ekskursioonidel ja külastada farme. Ebaõiglane, eks? Keenia on Briti koloniaalmaa, kus suurem osa farme ja istandusi kuulus inglastele eelmise sajandi 60. aastateni. 1963 sai riik iseseisvaks ning palju inglasi tahtis Keeniast ära minna. Kuna lahkujatele maad kompenseeriti, oli neid päris palju. Siiski on suurte maavalduste ja suurte, 1000-5000 hektaril laiuvate teraviljafarmide omanikud inglased – need, kes kohale jäid. Kasvatatakse peamiselt maisi, nisu ja otra. Kõige kasulikum ongi oder, sest see läheb õlleks. Õlu on siin hea ja seda kasutatakse palju.
Madis Must, Maaleht: Kõrrepõlluga on jamamist! Kuna võitlusalasid on kaks – kõrre kündmine ja rohumaa kündmine, tuleb treeningute ajal mõlemad läbi teha. Jüri ja Raido tegid niipidi, et esimesed kaks harjutuspäeva kündsid rohumaad ja kaks järgmist kõrrepõldu. „Kamarat ei ole,” ütleb Jüri rohumaa kohta. Seetõttu on ilusat pööratud künniviilu, mis tuleb välja just söödikünnil ning on ka üks hinnatavaid elemente, raske teha. Kõrrepõlluga on aga samuti palju jamamist. Nimelt on Keenia viljakasvatajatel mingil põhjusel komme koristada väga kõrgelt, nii et maha jääv kõrretüü on umbes 15 sentimeetrit pikk. Ja jäme ka veel. Lisaks on põld põhku täis. „Kui selle kõrre veel kuidagi ümber pööratud saab, siis põhk jääb ikka näha,” arutlevad künnimehed. Jüri ja Raido ütlevad, et on jõudnud nüüd kõik elemendid korra läbi teha – avavagu, lahku- ja kokkukünd, lõpuvagu... Aga teha oleks veel palju. „Me sõidame ühe päeva maha,” kritiseerivad mehed teed traktorite garaažist põllule. See on halb nagu Keenia külateed ikka. Kuigi kohalikke ei tundu see häirivat. „Kuna muld on kleepuv, läheb suur hulk aega adra puhastamisele,” lisab Raido Kunila. Mõlemad mehed on ühel meelel selles, et sellise mullaga annaks parema tulemuse plastikhõlmadega ader, millelt muld paremini maha libiseks. Ja palav on, oi kui palav. Tegelikult, mis see 25 kraadi sooja ikka ära ei ole! Aga kui oled pisut allpool ekvaatorit ja päike on seniidis, siis see on midagi muud kui kodune põhjamine laisk päike. Mehed on igatahes iga päev põllult tulles punased kui vähid ja ükskõik kui palju künnifännidena kaasas olevad naised neile oma möginaid peale määrimiseks ei pakuks, olulist vahet pole. Võistlused avatakse pidulikult täna õhtul. Seni saab veel harjutada, homsest tuleb end seada võistluslainele.
Madis Must, Maaleht: Teisipäevane kultuuriprogramm.
Madis Must, Maaleht: Raido Kunila loomakesega.
Madis Must, Maaleht: Turvatud eurooplased ja suured kontrastid Esimene mulje Keeniast on see, kui tohutud on kontrastid. On väga ilusaid laiu tänavaid, mille ääres õitsevad hibiskusepõõsad, meie arooniate mõõtu jõulutähed ja mingid kaunid suured lillade õitega puud – nagu oleks mingis Põhja-Itaalia linnas. Ja samas kõrval on lobudikud. Eriti jube oli neid vaadata pealinna Nairobi äärelinnas. Kõik olid oma onnid millestki kokku klopsinud, kõik müüsid midagi. Müügileti taga oli mingi kambrike, kus nad ilmselt magasid ning maisi praadimine õhtusöögiks käis sealsaams lobudike kõrval. Lisaks terrorismiohule presidendivastaste ja somaallaste poolt on ilmselt kohalik kuritegevus veel üheks põhjuseks, miks korralikumates piirkondades on meile lausa äärmuslikuna tunduvad turvameetmed. Kõik hotellid, ettevõtted ja suuremad poed asuvad väga kõrge müüri taga. Müüride peal on veel vähemalt kolm rida traati, mil ka elekter sees. Hotellide ja korralike kaubamajade väravast pääseb sise läbi turvakontrolli. Kotid kas valgsutatakse läbi või vaatab turvamees või -naine sellele lihtsalt sisse. Nakuru linnavahele, kus Eesti seltskond elab, poodi lastakse vähemalt künni MMi külalisi nii,et hotellist tuleb turvaja kaasa. Ja kui auto või buss hotelli sisse hakakb sõitma, vaadatakse ka bussialused läbi. Selleks on spetsiaalsed pika sangaga peeglid, mis bussi alla asetatakse, et kõik, mis seal on, näha oleks. Nii et tegelikult on päris kindel tunne. Vähemalt neis turvatud kohtades ja piirkondades. Samas on meiegi seltskonnast läinud juba üks rahakott ja üks telefon. Nii et valvsust ka kaotada ei tasu.
Madis Must, Maaleht: Kaasaelajaid jagub.
Madis Must, Maaleht: „Muld hakkab ikka jubedalt adra külge!” Esmaspäeval lasti Eesti künnimehed Keenias lõpuks oma traktorite juurde. Õnneks ja rõõmuks said Raido ja Jüri oma konteineri lahti ja traktorid kätte. Midagi polnud varastatud ja masinad olid samuti korras, ainult kummikud olid hallitanud. Aga kui traktorid käes, oli ju ka kütet vaja. „Kütte ja sõidu peale läheb pool päeva ära, ei jõuagi harjutada,” ütles Jüri. Külateed on Keenias viletsad ja põlluteed veel hullemad. Kui enamasti on künni maailmameistrivõistlustel küte toodud tsisterniga põllu äärde, siis siin tuleb ise järel käia, ja selle peale kulub kaks tundi. 80 liitrit kütet, mis treeningute ajaks antakse, kulub üsna täpselt ära. Mulla koostis on Keenias kuidagi arusaamatu – ongi nii, et punane turvas ja punane savi. Kui turbamuld peaks teoreetiliselt adra pealt hästi maha libisema, siis savi kleepub kinni ja segab tööd oluliselt. „Muld hakkab ikka jubedalt adra külge,” kirjeldas Raido. Tänu sellistele lugudele ja lõunamaal üldiselt levinud suhtumisele – hakuna matata (pole midagi hullu) - lähevad päevad põllul pikaks – künnimehed jõudsid õhtusöögile alles kella poole kümneks, kui toidud juba peaaegu otsas olid. Polnudki muud teha, kui Eesti künniemme Piret Lai, kes aastaid oma mehega võistlustel kaasas käinud, pidi kokkadele uued tellimused sisse andma, et töömehed ikka kõhu täis saaks.
Madis Must, Maaleht: Traktorid tulid Keeniasse konteineriga merd pidi kaks kuud. Täna see avatakse ja selgub, kuidas masinate olukord on.
Madis Must, Maaleht: Künni MM-i korraldab maailma künniorganisatsioon World Ploughing Organization (WPO) ja võistelda saavad need riigid, kes on selle liikmed. 1989. aastal osalesid Eesti kündjad Nõukogude Liidu koosseisus. Juba 1990. aastal võeti Eesti WPO liikmeks ning sellest peale on esinetud oma lipu all. Kuigi riik asub ekvaatoril, on Keenias viljakandvat maad piisavalt ning MM-il esindatud ka sealsed kündjad. Künni MMi peeti seal ka 22 aastat tagasi ning nii on tänavune võistlus Raido Kunilal juba teine kord seal mõõtu võtmas käia. „Päris palju on muutunud võrreldes 1995. aastaga,” märkis mees. Maailmameistrivõistlustel on Raido 11. ja Jüri 9. korda. Võistlusi peetakse Nakuru maakonnas Egertoni ülikooli põldudel. Harjutamise jaoks on maad renditud lähedalasuvates farmidest. Igatahes on Keenia muld punane. Teede äärtes rohkem turba taoline, kuid võistluspaigal savikas. Nii harjutus- kui võistlusplatsid loositakse. Eile õhtul võistlejad seda tegidki. Rohumaatrenni hakkavad meie mehed tegema praeguste plaanide järgi esimesel ja kõrrekünni proove kolmandal treeningplatsil. Konkurente on neil paarikümne ringis.
Madis Must, Maaleht: Kaabuga Jüri Lai ning kaelapaelaga Raido Kunila.
Madis Must, Maaleht: Läbi väga pikkade kaalutluste ja arupidamise sai kokku tosin vaprat eestlast, kes praegu Keeniat avastamas. Künnitiimi kuuluvad maailma künnisorganisatsiooni WPO nõukogu liige Margus Ameerikas, tavaadrakündja Raido Kunila, pöördadrakündja Jüri Lai ning kohtunik Taavi Võsa. Lisaks seitse künnifänni.Keenia pindala on 580 000 ruutkilomeetrit ja elanikkond umbes 50 miljonit inimest. Seal on 47 maakonda ja iga maakond jaguneb veel omakorda provintsideks. Keeniat läbib ekvaator.Meie maakond on Rift Walley ja provints on Nakuru. Rift Walley org ise läbib pikkupidi tervet Aafrikat ja transiit Euroopast väga suurde enamusse Aafrika riikidest käib just läbi Keenia. Teede seisukord on erinev, tee-ehitus käib, on juba ka väga häid maanteid. Ühe neist on ehitanud itaallased, järgmisi teevad hiinlased. Aga kõik teed pole veel kaugeltki korras ja Aafrika transiidirekka tee ääres kraavis on suht tavaline vaatepilt. Lisaks teedele on asi selles, et Aafrika rekkajuhtidele ei kehti Euroopa regulatsioon, et sõita võib kõige rohkem 48 tundi, selle sees peab ööpäevas üheksa tundi puhkama ning seejärel ei tohi 24 tundi üldse rooli minna. Mustal mandril sõidetakse nii nagu jaksu on.
Madis Must, Maaleht: Aafrika ????? Must ja eurooplastele tundmatu manner, kõrb, vaesus, haigused ja kuritegevus???? Selline küsimärkide rivi tekkis meie kündmise ja künnivõistlustega seotud inimestel umbes aasta tagasi – kas minna, kust ja kuidas raha leida, kuidas traktorid ja adrad Keeniasse toimetada. Künnimeistritel Raido Kunilal ning Jüri Laial tekkisid küsimused , et kuidas tööasjad klaarida, võistluste kümmepäevak vabaks teha, leida aega harjutada ning üleüldse – mis muld seal Aafrikas ikka on. Eesti künnifännide klubil tekkisid küsimused, kui kallis see on ning kuidas haiguste, sääskede ja kuritegevusega lood on. Nimelt toimuvad eeloleval nädalavahetusel, 1., 2. ja 3. detsembril Keenias 64. kündmise maailmameistrivõistlused, kus ligi 30 maailma riigi seas on esindatud ka Eesti.

Maaleht loosib välja 40 piletit Itaalia muusika festivalile. Kui olete Maalehe tellija ja soovite sellest kõigest osa saada, siis pange end kohe kirja!
Kui te ei ole veel tellija, siis praegu on just õige aeg liituda Maalehe tellijate perega. Rohkem infot SIIT.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare