2015. aastal oli Eestis aastane raiemaht miljonit tihumeetrit, sellest küttepuitu toodi metsast välja 4,5 miljonit tihumeetrit. Võrdluseks – 15 aastat tagasi olid need numbrid vastavalt 12,7 mln tm ja 3,1 mln tm. Tõus on olemas, aga suhteliselt marginaalne. Puiduenergia osakaal kogu soojusenergia tootmisest oli 2000. aastal 24,5%, mullu 34,8%.

Ettevõtete küsitlusel ja puidubilansi arvutusmudelil põhineva uuringu tulemusel selgus, et ümarpuidu kasutus suureneb lähema paari aasta jooksul 4,1 miljoni tihumeetri võrra (2015 – 5,2 mln tm, 2018 prognoos 9,3 mln tm).

„Kogu mudeli süda on jäme- ja peenpalk. Seda kogust teades arvestab puidubilansi mudel meile välja, palju nendega kaasneb teisi sortimente,” selgitan Möldre. „Arvestuslikult võib öelda, et ümarpuidu puudujääk moodustab 2018. aastal –3,1 miljonit tihumeetrit. See oleks reaalse raiemahu korral 11 mln tm/a. Et bilanss nulli saada, peaks raiemaht olema üle 14 miljoni tihumeetri aastas.”

Seega – kui me ei taha raiekoguseid hüppeliselt suurendada, peame rakendama säästliku metsamajanduse, energia tootmise juures ka energiatõhususe kriteeriume, et tööstusele, ka energiasektorile vajalikud toorainekogused tagada.

Irje Möldre hinnangul aitaks puidubilanssi tasakaalus hoida puidutööstuse mitmekesisemaks muutumine, samuti on tarvis teada, millist mõju avaldavad kõikvõimalikud uued nõuded puidu ja soojuse hinnale, metsaomaniku rahakotile, puidutööstusele ja energiasektorile.