Tõrva aeti männikändudest või -puust. Kõige paremaks tõrvapuuks peeti tõrvaseid ehk aastaid maa sees pehkinud kände, mille ümbert nn maltspuit oli ära kõdunenud ja alles jäänud ainult vaigurikas osa.

Tõrva ei saa ajada värskelt raiutud puust, märja puu põletamisel jääb tõrva hulka palju vett. Esmalt tuleb puit kuivatada ning raiuda parajateks tükkideks ehk käredeks, et tõrv puust kergemini välja jookseks. Käred peavad olema kaunis väikesed – vaksapikkused paaritollise läbimõõduga, käesuurused.

Eestis on tõrva põletatud peamiselt kolmel moel: tõrvaaukudes ehk -haudades, kummulikeeratud pajas ning spetsiaalsetes tõrvaahjudes.

Üksikasjalikumaid kirjeldusi erinevatest tõrvaajamise meetoditest saad lugeda Eesti Rahva Muuseumi kodulehelt.
Tõravaahi Ruhnu saarel.