Päikeseelekter hakkab toitma väikesaari ja metsatalusid
Eesti Energia uute energialahenduste juht Alo Kelder märkis energiaettevõtte keskkonnapäeva seminaril päikeseelektri kasutuselevõtu arengutest rääkides, et Eestis hajali paiknevate üksikute majapidamiste elektriga varustamiseks võiks rajada väikesed kombineeritud jõujaamad, mis koosneksid päikesepaneelidest, vajadusel diiselgeneraatorist ja kui see on juba välja ehitatud, siis paralleelselt ka võrguühendusest, et ülejäävat elektrit üldisesse võrku suunata.
Ruhnule tuleb päikesejaam
Konkreetselt on Eesti Energial praegu käsil Ruhnu saare projekt, kus praegu toodab kohalikku elektrit kolm diiselgeneraatorit, edaspidi aga tuleb sinna 300 kW päikesejaam, mis kombineerituna akusüsteemi ja generaatoritega katavad saare energiavajaduse, annavad hinnavõidu ning varustuskindluse. Uut tüüpi elektrit peaksid ruhnulased hakkama saama järgmise aasta lõpus.
„Päikeseenergial on tegelikult tohutu potentsiaal. Ainuüksi ühes tunnis langeb maakera pinnale sedavõrd palju päikeseenergiat, mis kataks Maa aastase energiavajaduse,“ iseloomustas Alo Kelder päikeselt saabuva energiavoo võimsust. „Ja kuigi üleilmselt lisandub aastas umbes 25 Narva elektrijaama jagu päikeseelektri tootmise võimsust, moodustab see ikkagi kõigest ühe protsendi kogu maailmas tarbitavast elektrienergiast.“
Kelder leiab, et ega väga suurt päikeseenergia kasutamise osakaalu tõusu pole ka oodata, sest tarbimine kasvab lihtsalt sedavõrd palju eest ära. Küll aga langeb järjest taskukohasemaks päikesepaneelide hind ja ka nende kasutusiga pikeneb, nõnda et tootjad annavad paneelidele juba 25–30 aasta pikkuse garantii. Siiski pole tema hinnangul lähematel aastatel ette näha murrangulisi tehnoloogiaarenguid paneelide efektiivsuses. Nende kasutegur jääb ikka kusagile 10% kanti ja heal juhul annab seda praeguse tehnoloogia arenedes kergitada 12–13 protsendini. Küll on teada, et ühe aastaga teenib päikesepaneel arvestuslikult tagasi selle energiakoguse, mis selle enda tootmiseks tarvitati.
Eestis mullu kahekordne kasv
Eestis toimus päikeseenergias hüppeline areng mullu, kui päikeseparkide koguvõimsus lausa kahekordistus ja on nüüd kusagil 6,5 MW ringis. 2015. aastal toodeti 6 GWh päikeseelektrit, aga see on siiski vaid 0,1% meie kogutarbimisest. Paigaldiste omanikud said arendustegevuseks kokku 80 000 eurot toetust.
„Kui elektri börsihind on 30 eurot/MWh, siis praegu veel ei tule välja päikesefarmi rajamine hinnaga 60 eurot/MWh,“ arutleb Kelder. „Reaalne, et aastaks 2050 on Eestis päikeseelektri tootmisvõimsuseks 100 MW, kuigi optimistid usuvad, et võimalik on toota ka kuni 4 TWh päikeseenergiat. See oleks pool meie kogutarbimisest ja ilmselgelt äärmiselt lennukas idee.“
Samas on Alo Kelderi hinnangul Eestis päikeseelektri tootmise tingimused täiesti võrreldavad Kesk-Euroopa tingimustega, seda enam, et päikesepaneel ei armasta väga palavust – siis hakkab selle kasutegur kohe kukkuma. Samas vajab päikesefarm enda alla üsna arvestatavas koguses maad. Näiteks ühele hektarile annab mahutada paneele võimsusega 0,3 MW, mille abil saab aastas toota umbes 0,3 GWh energiat. Võrdluseks – ühel hektaril laiuv tuulepark toodaks aastas 10 GWh energiat. Või näiteks kui Auvere elektrijaama uue energiaploki võimsus on 350 MW, siis sama võimuse saavutamiseks peaksid päikesepaneelid laiutama umbes tuhandel hektaril.
Mõistlik lahendus üksiktaludele
„Oleme seisukohal, et hajaasustuses pole kõiki võrke mõistlik üleval pidada, seal saaks elektrivarustuse lahendada samamoodi kombineerides päikesepaneelide ja muude alternatiivsete lahenduste vahel,“ kinnitas Kelder. „Selliseid nn energiasaari võiks kogu Eestimaa peale olla hinnanguliselt 5000. See oleks justkui tagurpidi protsess, kus tarbija muutub tootjaks, sest olemasolevaid liine pole plaanis kokku kerida. Nii saab kohapealne elektritootja selle osa elektrist, mis tal endal ära ei kulu võrku tagasi suunata.“
Kasutaja tulu tõuseb sellisel juhul just sellest osast, mida ta ise enda majapidamises ära suudab tarbida, kusjuures võrgutasu maksmata.
Alo Kelder möönab, et tasuvuse hindamise kriteeriumid on erinevad, sõltub, kumba hinnata, kas kodumajapidamist või tööstuslikku energiatootmist. Siiski peaks tema hinnangul tasuvusaeg ka keeruliste süsteemide puhul jääma kümne aasta piiridesse.
