„See on natukene balansist väljas – liiga väikseid Eesti ettevõtteid auditeeritakse liiga laia ampluaaga reeglistiku põhjal. Ja eks see teebki auditi kalliks. Tunnistan – auditeerimine ongi kallis tegevus,” rääkis Nõmper. „Kontrollitakse pakendiregistrisse esitatavate andmete tegelikkusele vastavust. Audit jääb alati rohkem või vähem hinnanguliseks.”

Tänavu on taaskasutusorganisatsioonidele pakendiettevõtetes teostatud kohustusliku auditi tulemuste esitamise tähtaegadeks erinevate pakendiettevõtete puhul aprilli ja maikuu lõpu kuupäevad.
Pakendiettevõtte juhtkond kannab vastutust, et aruanded saaksid koostatud ja neisse märgitaks näiteks pakendimaterjali massi üle peetud arvestuse andmed näiteks pakendite tüübi ja pakendimaterjali liikide kaupa. Kõik nõuded, mida pakendiettevõtja peab aruandesse kirjutama ja muul moel täitma on üles tähendatud esitiskirjas, mille audiitor kliendile annab ja millest arusaamist viimane peab kirjalikult kinnitama.

Audiitor sõlmib ettevõttega lepingu, kaardistab äritegevuse, näiteks selle, millisel hetkel ettevõtja äritegevuses pakendid tekivad, kuidas need ringlevad jmt, samuti analüüsib pakendite liikide arvestus,” kirjaldas Mart Nõmper auditeerimise protsessi. „Audiitori ülesanne on ka testkaalumiste teostamine. Näiteks teinekord tuleb kaaluda ka sellised asju, nagu näiteks leiva ümber olev kilekott, klamber selle sulgemiseks ja etikett, mis kotile peale kleebitakse.”

Siiski märgib Nõmper, et pakendiaruande audit pole mingi raketiteadus, see aitab meil aru saada, palju pakendeid turule tuuakse ning sellega tuleb lihtsalt harjuda. 

Samas jääb Nõmper võlgu konkreetse vastuse küsimusele, kas sellise punktuaalse pakendiaruande koostamine ja selle auditeerimine kuidagi ühiskonda paremaks muudab. 

„Mina pole õige inimene sellele küsimusele vastama,” nentis ta.

Miks audit nii kallis on? Mart Nõmper tunnistab et on kallis. "Kui te saate pakendiauditi kätte 500 euroga, siis võite olla õnnelik," tõdeb ta.