Pakendid uputavad, neist lahti saada on aga äärmiselt raske
“Meil siin plastikonteinerit ei ole,” laiutab Tartu vallas Kõrvekülas elav Mae Nurmela käsi. Ja avaldab imestust, kui palju plasti kauba pakendamisel kasutatakse. “See on ju kohutav! Kraami on ainult pihutäis, aga pakendiks suur karp!”
Keskkonnateadlik naine üritab võimalikult vähe osta plasti pakendatud toidukraami ja eelistab pigem Tartu turult kaalukaupa soetada. Ka poes käib ta keskkonnasõbraliku riidest
kotiga.
Need vähesed plastpakendid, mis koju kogunevad, poetab Mae Nurmela tavaprügi hulka, sest enam kui poole tuhande elanikuga Kõrvekülas ei ole ühtegi plastpakendite ja kilekottide jaoks mõeldud kogumiskohta.
Ometigi ütleb pakendiseadus, et maapiirkonnas peab olema 500 elaniku kohta üks kogumiskoht, kus inimesed saavad tasuta ära anda klaas-, plast-, metall-, paber- ja kartongpakendeid.
Olgu siis eri pakendite jaoks eraldi konteinerid või kõigi jaoks ühine. Keskkonnaministeeriumi andmeil moodustavad pakendid kuni 60% kodudes tekkiva prügi mahust.
Eestis tegeleb pakendite kogumise ja taaskasutamisega kolm organisatsiooni, kellega kohalikud omavalitsused peavad kokku leppima pakendikonteinerite asukohad. Igal pool koostöö aga ei suju.
“Ma ei ole nende “sõpradega” elus koostööd teinud!” pahvatab Tartu valla abivallavanem Aimar Leht, mõeldes “sõprade” all taaskasutusorganisatsioone. “Nad hakkasid algul väga peale pressima ja meil oli probleeme.”
Ametnik takistab seaduse täitmist
Aimar Leht räägib, kuidas Tartu linnaga piirnevas vallas tuli linna servas paiknenud pakendikonteiner ära viia, sest inimesed hakkasid sinna igasugu sodi vedama, nii et tekkis prügiuputus.
5000 elanikuga Tartu vallas peaks olema kümme pakendite kogumise kohta. Vaatamata abivallavanema tõrjuvale hoiakule, on taaskasutusorganisatsioonidel õnnestunud valda siiski kaks segapakendite konteinerit paigaldada. Üks neist paikneb Lähte kaupluse juures ja teine Aoveres keset põlde asuva bensiinijaama taga.
Abivallavanema sõnul on linnaga kokkulepe, et vallaelanikud võivad oma tühjad pakendid Tartu kahes jäätmejaamas tasuta ära anda. Iseküsimus on see, kui palju leidub nii keskkonnasõbralikke inimesi, kes oleks valmis pakendeid pesema, koguma ja seejärel sõitma kilomeetreid ning otsima kohta, kuhu need ära anda.
“Ma ei ole kuulnud, et meil selles osas probleeme oleks,” märgib abivallavanem Aimar Leht, leides, et jäätmekäitlus on neil korraldatud seadustekohaselt. Kuna olmeprügi ja paberi-papi veo leping kehtib veel kolm aastat, ei näe abivallavanem ühtegi põhjust, miks peaks pakendite osas ka veel mingeid lepinguid sõlmima.
Lehe sõnul tal endal plastpakendeid peaaegu ei tekigi, kuna on lahtise kauba fänn. Üksikud šašlõkiämbrid on aga pärast pesemist leidnud majapidamises taaskasutamist.
“Ülimalt kahetsusväärne suhtumine,” nendib keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek. “Selline ametnik takistab seaduse täitmist või ei tunne ta üldse seadust.”
Eek rõhutab, et vald ei pea ju pakendikonteinerite eest mitte ühtegi senti maksma. Kui aga taaskasutusorganisatsioonidega koostööd ei tehta, pole elanikel võimalik pakendijäätmeid tasuta ära anda. Seega lähevad pakendid üldise olmeprügi hulka, mille äravedamise peavad aga elanikud ise kinni maksma, rääkimata pakendite taaskasutamise võimaluse kadumisest.
Pakendid maksavad miljoneid kroone
Päris tasuta pakendite ära andmine siiski pole. Tegelikult on inimesed pakendite kogumise eest juba ette maksnud – nimelt pakendatud tooteid ostes.
Näiteks AS Talleggi toodanguga jõuab aasta jooksul Eesti turule 500–600 tonni pakendeid. Nende hilisema kokkukorjamise eest maksab Tallegg taaskasutusorganisatsioonile aastas rohkem kui miljon krooni, mis on arvestatud toodete hinna sisse.
Rakvere Lihakombinaadi taaskasutatavate pakendite maht oli mullu 359 tonni ja selle kokku korjamise eest maksti taaskasutusorganisatsioonile ligi miljon krooni.
Ettevõtete poolt makstud raha eest ongi taaskasutusorganisatsioonid välja arendanud pakendite kogumise võrgustiku. Eesti taaskasutusorganisatsioon (ETO) ja Eesti Pakendiringlus on paigaldanud üle Eesti 5000 pakendikonteinerit, mis asuvad, nagu selgub, väga ebaühtlaselt.
Kui paberi- ja klaasikonteinereid on üpris tihedalt, siis nõutust vähem on selliseid kohti, kuhu saaks jätta tühja plastkarbi või šašlõkiämbri. Tartu linnas on mitmekümne tuhande elanikuga Annelinnas selliseid piisavalt suure avaga konteinereid kõigest neli. Mitme tuhande elanikuga Hiinalinnas pole aga ühtegi plastikonteinerit.
Plastist vabanemine on lihtsam suuremate linnade eramajade elanikel. Neile pakub OÜ Tootjavastutusorganisatsioon koostöös RagnSellsiga rohelise koti teenust. Sellega liitunud saavad rohelise plastkoti, kuhu kogutud pakendijäätmed viiakse koduõuest tasuta ära.
Tänavu jaanuaris akrediteeringu saanud Tootjavastutusorganisatsiooni juhatuse liikme Kristiina Dreimanni sõnul paigaldavad nad ka korteriühistute juurde pakendikonteinereid ja juuli lõpuks peaks neid olema kokku 2000.
Korteriühistu ülesandeks jääb tagada, et konteinerisse pannakse puhtad pakendid, mitte igasugu prügi.
Omavalitsusi ei ähvarda karistus
Kui grill-liha ja -vorste tootvat ettevõtet kontrollivad mitmed riigiasutused ja pakendite tagasivõtmise nõuete rikkumise korral võidakse neile määrata kuni 50 000
krooni trahvi, siis kes kontrollib linnu ja valdu, et oleks piisavalt pakendite ära andmise kohti?
“Omavalitsuste üle otsest kontrolli ei ole,” tunnistab keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eek. “Kui kohaliku omavalitsuse otsused on seadusega vastuolus, siis saavad näiteks elanikud ise omavalitsuse kohtusse kaevata.”
Eegi sõnul olid ka mullu “Teeme ära” kampaania käigus metsa alt leitud prügi kogused nii suureks kasvanud kohalike omavalitsuste jäätmekorraldusega seotud tegematajätmiste tõttu.
Keskkonnainspektsioon korraldab omavalitsuste ametnikele koolitusi ja jälgib pakendiseaduse nõuete täitmist üldisemalt. Kui ilmneb, et pakendikogumine on ebapiisav või korraldamata, saab inspektsioon teha valla- või linnavalitsusele ettekirjutuse ja loota sealsete soovitustega arvestamisele.
Mida teete koduse grillimise järel pakenditega?
SIRET SÕMER AS Talleggi keskkonnajuht
Pestud (loputatud) šašlõkiämber ja muu Talleggi toodete pakend tuleb panna pakendikonteinerisse.
Pakendikonteineri avad võivad küll olla mõnes kohas väiksemad kui meie šašlõkiämber, aga seda põhjendavad pakendikogujad sellega, et siis ei topita sinna olemejäätmeid.
Lisaks konteinerile on paljudes kohtades ka jäätmejaamad, kus on võimalik suuremad pakendijäätmed konteineritesse panna.
Mul on õnneks naabermaja ees ETO pakendikonteiner, kuhu saab suhteliselt väikse ava kaudu neid pakendeid siiski sisse suruda. Loomulikult ei mahu sinna meie suur šašlõkiämber ega suur seitsmeliitrine plastpudel. Talleggi kile- ja plastpakendid ning munakarbid annab sealt küll väga hästi konteinerisse suruda.
Arvan, et suures osas sõltub pakendite kogumine ikka tarbija teadlikkusest.
TARMO TOOMELA Rakvere Lihakombinaadi ostudirektor
Grillimisest järele jäävad pakendid viin segapakendikonteinerisse, mis asub mu elukoha lähedal Urva tänaval.
Minu hinnangul on pakendite viimine selleks ette nähtud konteineritesse veidi ebamugavam ja aeganõudvam, aga keskkonnasõbraliku tarbijana ei tee ma sellest probleemi.
Lõppkokkuvõttes tuleb kogu süsteemi finantseerimine tarbija enda taskust ja seega on optimaalne konteinerite paigutus tarbija enda huvides.
Pakendite kogumine ja taaskasutamine
- Eestis on kolm akrediteeritud pakendite kogumise ja taaskasutamisega tegelevat organisatsiooni – MTÜ Eesti Pakendiringlus, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon (ETO) ja tänavu tööd alustanud OÜ Tootjavastutusorganisatsioon.
- Tiheasustusega asulates (rohkem kui 1000 el km2 kohta) peab olema vähemalt üks kogumiskoht 500 m raadiuses. Kui asustustihedus on üle 500 el km2 kohta, siis 1000 m raadiuses. Hajaasustusega piirkondades peab olema üks kogumiskoht 500 el kohta.
- Igas kogumiskohas peab olema tagatud kõigi pakendimaterjali liikide (paber ja kartong, plast, klaas, metall, puit) kogumine. Kohalik omavalitsus peab võimaldama taaskasutusorganisatsioonidel täita sätestatud tingimusi.
- Kogumiskohtade asukoht, konteinerite miinimumarv ja -maht ning tühjendamissagedus lepitakse kokku taaskasutusorganisatsiooni ja kohaliku omavalitsuse vahel.
- Pakendijäätmete kogumassist tuleb taaskasutada vähemalt 60%, sealhulgas 55% plastijäätmetest.
Allikas: pakendiseadus, keskkonnaministeerium
