Palavad kevadpäevad tõid viljapõldudele kahjurirünnaku

 (1)
Hiilamardikaid täis rapsiõis.
Hiilamardikaid täis rapsiõis.Foto: Tiiu Annuk

Kümme sooja kevadpäeva on aktiivseks muutnud kahjurputukad: kirbud, koid, kärsakad, hiilamardikad, ripslased ja teised. Millised putukad on eriti hoos ja mida tuleks põllul hoolega kontrollida, selgitab Scandagra nõustaja-agronoom Tiiu Annuk.

Talirüpsil ja -rapsil on aktiveerunud hiilamardikad

Kuna talirüps on õitsema hakanud, on nad enamasti sinna koondunud, aga ka talirapsis võib neid leiduda rohkesti.

Kuna ilmad on soojad, võivad mardikad lennata kilomeetrite kauguselt toidutaimele. Algul tegutsevad nad põllu äärtel, päikeselistel päevadel levivad kiiresti üle kogu põllu.

Mardikad söövad õielehti ja augustavad kinniseid õiepungi, kahjustades sigimikku, tolmukaid, õiepõhja. Kahjustatud õiepungad närbuvad ja kuivavad. Toitumisperiood kestab kuni kolm nädalat.

Munemisperioodi ajaks on taliraps õitsema läinud ning munemiseks on sobivate pungade faasis suviraps. Siis toimub massiline liikumine nendele taimedele. Emased munevad suurematesse pungadesse, igasse punga kuni kaheksa muna. Kahjuri rohkel esinemisel võib seemnesaak hävida isegi kuni 80%. Avanenud õitega taimedel söövad hiilamardikad peamiselt õietolmu ja tolmukaid ega tekita enam nii suurt kahju kui pungade faasis.

Õiepungade algfaasis tuleb alustada tõrjega kohe, kui ühe taime kohta on 1-2 mardikat või vahetult õitsemise eel 2-4 mardikat.

Nädala alguses saabusid esimesed kõdra-peitkärsakad

Seotud lood:

Nad võtsid platsi nii talirüpsi kui talirapsi taimedele. Kõdra-peitkärsaka valmikud on 2,5-3,0 mm pikkused ovaalsed, tuhkjashallide karvadega kaetud, kõvera kärsakuga mardikad.

Mardikad tulevad praegu taimedele õietolmust toituma, hiljem kahjustavad kõdraalgmeid, tehes augukesi, mille kaudu emasmardikas muneb 1-2 muna igasse kõtra. Kärsakas eelistab muneda 2-4 cm kõtradesse. Üks vastne ehk tõuk sööb ära 5-6 seemet.

Niiskete ilmadega on kõtradel olevad mardikate väljumisavad heaks vastuvõtu kohaks seenhaigustele, mis võivad hävitada kõtra järele jäänud seemned.

Kõdra-peitkärsakas soodustab ka kõdrasääse munemist kõtrades olevate vigastuste kaudu.
Kõdrasääsk saab muneda oma nõrga muneti tõttu vaid eelnevalt kahjustatud kõtra.

Talirapsil ja rüpsil on kõdrasääse kahjustuse ulatus aastatega järjest suurenenud. Kõdrasääse kahjustuse tõttu on kõdrad muundunud kujuga, muudavad värvi, valmivad enneaegselt, avanevad ja seemned varisevad, mistõttu saak väheneb.

Kõdrapeitkärsakas rapsil. Foto: Tiiu Annuk

Sääsevastsed kukuvad koos seemnetega mullapinnale. Teise põlvkonna sääsed võivad muneda eelkõige suvirapsil haigustest tabandunud kõtra.

Kõdra peitkärsaka bioloogia on sünkroonis talirapsi arenguga ja selleks ajaks kui suviraps mardika munemise jaoks sobivasse faasi areneb, on kärsakas ammu munenud. Suvirapsil võib kahjustusi esineda väga vähesel määral, kuigi mardikaid võib õitel kohata.

Tõrjuda tuleb siis, kui õitsemiseelsel perioodil on 1-2 mardikat taime kohta ja sellise asustusega taimi on kümme protsenti. Selleks kontrollitakse taimi kümnest kohast, kümme taime, millelt mardikad nõusse raputatakse.

Tõrjeaeg kattub hiilamardikate tõrjega. Vajadusel pritsitakse teistkordselt õite kroonlehtede varisemisel ja esimeste kõtrade moodustumisel.

Kaks kirbukriitilist nädalat

Soojad ja päikesepaistelised ilmad suurendasid ka maakirpude toitumisaktiivsust. Maakirpude ründel on tärganud suvirapsi taimedele kriitilised esimesed kaks nädalat. Mustad või kollakate triipudega hüppavad mardikad võivad kuiva, sooja ilmaga paari päeva jooksul kõik tõusmed hävitada.

Mardikad närivad idulehtedesse lohukesi ja mulke, kuni idulehed ja kogu taim hävib, tagajärjeks on külvide hõrenemine. Halvemini elavad maakirpude rünnaku üle nooremad, kuid ka viletsamad ja stressis taimed. Puhitud seemne korral on oht väiksem, kui puhis sisaldab ka insektitsiide.

Tõrjuda tuleb sel juhul, kui iga taime kohta on üks kuni kolm mardikat ja 5...10 protsenti taimedest on asustatud. Pritsida tuleb insektitsiididega võimalikult päikesepaistelisel ajal, kui mardikad on aktiivselt liikumas.

Kirbu söödud oder. Foto: Tiiu Annuk

Ripslased rikuvad rukist

Mõnl pool Eestis on ripslased massiliselt asustanud rukkipõllud. Talinisu veel ripslasele nii sobivas kasvufaasis pole.

Loe veel

Ülemiste lehetuppede vaatlemisel on näha enamasti tumedaid paari millimeetri pikkusi peeni putukaid. Vastsed ja valmikud imevad pähikutest või lehetuppedest taimemahla. Imetud kohad muutuvad valkjaks, pähikud kuivavad, terad on kõlujad või neid ei arenegi, tekib valgepähiksus.
Saagikadu tõrjet nõudva arvukuse juures võib ulatuda 20–25%.

Tõrjekriteeriumiks on ripslaste esinemine 20–30% võrsetel.

Juba on ka suviviljaorast kahjustatud. Näha on lehtedesse näritud pikitriipe. Sellist kahjustust teeb kõrsvilja maakirp.

Ripslased rukkis. Foto: Tiiu Annuk

Mardikad on ümara kehaga, mustad metalse läikega pooleteise kuni kahe millimeetri pikkused putukad, kummalgi kattetiival kollane pikitriip. Kahjustus on massilisem soojal kevadel, päikesepaisteliste ilmadega, kui õhutemperatuur tõuseb 18-20 kraadini. Tugeva kahjustuse korral võivad taimed hävida, mis võib põhjustada saagikadu 10-25%.

Insektitsiididega tuleb pritsida, kui tõusmete faasis ühe ruutmeetri kohta on 20-25 mardikat või 20-25% lehtedest on kahjustatud.

Lehetäi lendab kohale

Jälgima peaks ka lehetäilasi. Esimesed tiivulised isendid on juba suviviljaorasel kohal. Seejärel hakkavad nad paljunema ning mõne aja pärast võib leida kõikjalt lehetäide kolooniaid. Aasta jooksul esineb terve hulk põlvkondi.

Lehetäid imevad pistmis-imemissuiste abil taimemahla lehtedest, võrsetest, hiljem ka kõrtest ja rohelistest peadest. Tugevalt kahjustatud taimedel ei välju viljapea lehetupest, lehed kolletuvad enneaegselt, taimed võivad hävida, saak langeb ja kvaliteet halveneb. Lehetäide eritistel arenevad tahmkatteseened, takistades normaalset assimilatsiooni. Kui kahjur ilmub teraviljapõllule enne lipulehe ilmumist, on kahjustus tunduvalt tugevam.

Tõrjekriteeriumiks on lehetäide esinemine 20–30% võrsetel.

Hernekärsakate arvukus on tõusnud väga kõrgeks

Kui neid on massiliselt, võivad hernekärsakad tõusmed täiesti ära süüa. Hiljem munevad nad mulda ja munast koorunud vageltõugud toituvad juuremügaratel. Sellega seoses võib taimede areng pidurduda.

Majanduslikku kahju teevad kärsakad, kes närivad liblikõieliste leheservadesse väikesi kaarjaid täkkeid. Vageltõugud üldjuhul majanduslikku kahju ei tekita, kuid oa-ja hernekasvatuse piirkondades võib kahjustus olla üsna oluline.

Kärsaka kahjustatud hernes. Foto: Tiiu Annuk

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare