Ehkki uus seadus pole veel jõustunud, on juba levinud arvamus, et pärimine muutub nüüd keerulisemaks. Tegelikult uue seaduse järgi pärimisel palju ei muutu.

Nagu juba öeldud, ei tohiks keerulisemaks muutuda n-ö tavaliste pärimisasjade lahendamine, kus pärijateks on esimese järjekorra pärijad ja abikaasa. Pigem peaks pärimine muutuma lihtsamaks, sest pärimismenetluses selgitatakse välja ainult pärijaks olek.

Teisalt on selge, et pärimine on juba kord teema, mis ikka pingeid tekitab. Kuna aga pärimismenetlust viivad läbi kõrgelt kvalifitseeritud notarid, siis on tagatud asjatundlik nõustamine.

 Enam ei saa pärijaid maha salata

Pärijate väljaselgitamine võib uue seaduse jõustudes tõesti olla üksikutel juhtudel keeruline, sest enam ei saa eemalviibivaid pärijaid lihtsalt niisama maha salata. Siin võib eristada mitut olukorda.

Ühel juhul on pärijad küll teada, kuid nad viibivad eemal ja/või ei tunne pärandi vastu huvi. Sel juhul saab kasutada pärandi hoiumeetmeid. Hoiumeetmeid võib taotleda nii üks pärijatest kui ka pärandaja võlausaldaja.

Teisel juhul ei ole pärijad üldse teada, näiteks kui sureb üksik vanainimene, kellel pole teadaolevalt lähedasi sugulasi. Võib küll eeldada, et teise või kolmanda järjekorra pärijad on olemas, kuid praktiliselt pole võimalik neid leida.

Rahvastikuregistris puudub tihti info isegi esimese järjekorra pärijate kohta, rääkimata kaugematest sugulastest. Kui ühegi pärija kohta infot pole, siis üks kuu pärast vastava teate avaldamist annab notar pärimistunnistuse välja omavalitsusele.

Omavalitsus on n-ö varupärijaks ka praegu, kuid kuna pärandi vastuvõtmiseks on praegu aega kümme aastat, siis ei ole üheselt selge, kas linn või vald saab enne selle tähtaja möödumist midagi ette võtta või mitte.

Kas siin ei ole siiski oht, et pärijatele lubatud parema kaitse asemel jäävad nad pärandist hoopis veelgi kergemini ilma?

Uue seaduse eeliseks ongi see, et pärija saab ka hiljem talle kuuluva pärandi välja nõuda, ilma et poeg peaks hakkama tõendama, et ta siiski võttis oma isa pärandi vastu, asudes tema vormimütsi valdama ja kasutama - see on konkreetne näide riigikohtu praktikast. Seega ei ole enam mõtet teisi pärijaid või nende aadressi maha salata.

Võimalusega, et pärast pärimistunnistuse väljastamist võib mõni uus pärija välja ilmuda, peab arvestama nii omavalitsus kui ka iga tavaline pärija ning see ei ole välistatud ka praegu.

Aga nagu öeldud, saab tegu olla ainult sama järjekorra pärijaga: kui lapsed pärivad oma vanemate järel, saab uueks pärijaks olla ainult nende endi (pool)õde või -vend (või tema järeltulija), mitte mõni kauge sugulane.

Muutub sundosa saamine

Uue pärimisseaduse jõustumisel peaks arvestama veel mõne muudatusega. Nii muutub näiteks sundosa saamise korraldus.

Õigus saada sundosa on alanejal sugulasel, vanemal või abikaasal, keda pärandaja oli oma eluajal kohustatud üleval pidama, kuid kes on testamendiga pärandist ilma jäetud.

Sundosa saamise tingimuseks on see, et pärandist ilma jäetu peab olema mitte ainult töövõimetu, vaid ka ülalpeetav. Seega näiteks vanaduspensionäri staatus ei anna õigust nõuda sundosa.

Küll aga muutub sundosa sisu. Kui praegu on sundosa saajal õigus mõttelisele osale pärandist, siis uue seaduse kohaselt saab ta sama suure rahalise nõudeõiguse pärija vastu - tal ei ole enam vaja läbida kohtus keerulist kaasomandi jagamise protsessi, vaid ta võib kohe esitada konkreetse rahalise nõude pärija vastu.

Pärija omakorda võib olla kindel, et ta saab jätkata näiteks päritud talu tegevust ja seega viia ellu pärandaja viimset tahet.

Põhjust on mainida ka annakut. Annak on varaline hüve, mille pärandaja määrab testamendis isikule, kes ei ole pärija. Annakusaaja ei ole pärija, vaid pärandvara arvel kingituse saaja. Erinevus pärija ja annakusaaja vahel seisneb selles, et kui pärijale lähevad üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, siis annakusaaja saab ainult konkreetse hüve.

Seejuures peab annaku puhul arvestama, et kuna pärand­vara arvel tuleb esmalt täita pärandaja võlausaldajate nõuded, siis ei pruugi pärandvarast annakute täitmiseks lihtsalt jätkuda.

Seni ei ole see erinevus olnud üheselt mõistetav, sest nii pärija kui annakusaaja saavad notarilt ühesugused pärimisõiguse tunnistused. Edaspidi väljastab notar annakusaajale tema soovil eraldi annakusaaja tunnistuse, kuid see tunnistus ei tee isikut veel sellel nimetatud vara omanikuks.

Annakuks määratud ese kuulub pärandvara hulka ning annakusaaja saab talle määratud eseme omanikuks alles siis, kui pärija on selle talle üle andnud.

Vaike Murumets, justiitsministeeriumi nõunik