Päritakse nii vara kui võlad
Algus 22. mai Maalehes
Pärimisele lähevad kõik pärandaja õigused ja kohustused. Jõuamegi küsimuse juurde, mis paljudele muret valmistab. Kuidas kaitsta ennast kauge sugulase võlgade eest? Uue seaduse ühe hea küljena on nimetatud võlausaldajate olukorra paranemist - järelikult muutub pärijate olukord selle võrra halvemaks?
See ei ole nii. Uue seaduse üks eesmärke on küll parandada võlausaldaja seisundit, kuid see seisund ei parane mitte selle arvel, et võlausaldaja saaks edaspidi pärijatelt kätte need pärandaja võlad, mida praegune seadus ei võimalda saada.
Pigem vastupidi: kui praegu võtab pärija pärandi vastu ilma inventuurita, siis ei kaitse teda hiljem enam miski pärandaja ootamatult ilmnenud suure võla eest. Uue seaduse kohaselt saab inventuuri teha ka hiljem ja pärast seda ei maksa pärija rohkem, kui ta on n-ö vara aktivana pärinud.
Võlausaldaja seisund paraneb selle võrra, et üldjuhul selgub kiiremini, kes on pärija ja kelle vastu saab nõude esitada. See tähendab, et kiiresti võib selguda ka tõsiasi, et pärandvara väärtus oli negatiivne ja ka pärijalt ei saa rohkem nõuda.
Vastasel korral võlausaldaja seisund paraneks selle läbi, et võlgnik sureb - ja see ei ole kindlasti soovitav olukord.
Rõhutada tuleb ka asjaolu, et pärandist loobumise tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada oma pärimisõigusest, ja see ei pruugi kokku langeda pärandaja surma ajaga ega ka selle hetkega, kui pärija saab teada pärandaja surmast.
Uue seadusega võlausaldajale antav eelis seisneb seega selles, et üldjuhul selgineb olukord võlgniku surma järel kiiremini, mitte aga võimaluses rohkem raha tagasi saada.
Tasub silmas pidada, et võlausaldajad ei ole ainult pangad, vaid ka näiteks korteriühistud, kellele on pikka aega maksmata arved tunduvalt suurem koormus kui pankadele. Kui majas on üks korter, mille omanik on teadmata ja arved maksmata, siis maksavad need arved lõpuks kinni ju teised korteriomanikud.
Notariaalne pärimismenetlus
Kuna pärimismenetlust viib endiselt läbi notar, tuleb maksta notaritasu, kuid selle arvestamine muutub. Kui seni sõltus notaritasu pärandvara väärtusest, siis edaspidi kehtib fikseeritud tasu. Pärimismenetluse algatamise ja läbiviimise ning pärimistunnistuse väljastamise eest tuleb tasuda kokku 1180 krooni. Pärija võib taotleda maakohtult notaritasust vabastamist, kui ta oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda seda tasuda.
Teatud juhtudel tuleb arvestada ka pärandvara jagamisel tekkivate kuludega. Näiteks kui õed-vennad pärivad maja, siis enne pärandvara jagamist saavad nad seda maja käsutada ainult ühiselt, kõigi nõusolekul, ning üks pärija ei saa oma osa maha müüa, vaid maja saab müüa ainult tervikuna.
Kui pärimistunnistuse väljastamise tasu on kõikides pärimismenetlustes ühesugune ega sõltu pärijate arvust, siis pärandvara jagamise kulud lisanduvad juhul, kui pärijaid on rohkem kui üks. Need kulud sõltuvad eelkõige pärandvara väärtusest.
Millised on pärijate õigused?
Sellistel hirmudel, et oma emast või isast järele jäänud vara tuleb hakata nüüd jagama tundmatute kaugete sugulastega, ei ole mingit alust. Seadusjärgse pärimise reeglitest lähtutakse alles siis, kui puudub testament või pärimisleping; ka ei muuda uus pärimisseadus pärimisõiguslike isikute ringi.
Seadusjärgne pärimine toimub kolmes järjekorras ning kui üheski järjekorras sugulasi ei ole, on pärijaks omavalitsus või riik. Kehtima jääb ka põhimõte, et kui on olemas esimese järjekorra pärijad (pärandaja lapsed või nende lapsed), siis kaugemad sugulased ei päri.
Abikaasa roll muutub tähtsamaks
Ainukese muutusena seadusjärgsel pärimisel võib nimetada abikaasa rolli tähtsustamist. Kui praegu läheb pärand abikaasa ja pärandaja kolmanda ringi sugulaste (vanavanemate) vahel jagamisele, siis uue pärimisseaduse kohaselt pärib abikaasa kogu pärandi, kui puuduvad esimese ja teise ringi pärijad (lapsed, vanemad ja õed-vennad ning nende lapsed).
Lisaks võib abikaasa saada õiguse elada edasi eluasemel, mis oli pärandaja ja abikaasa ühine kodu, seda isegi siis, kui tegu ei olnud abikaasade ühisvaraga. Sel juhul on siiski vaja kinnisasja kõigi omanike ehk teiste pärijate nõusolekut, nende keeldumise korral aga on võimalik nõuda seda õigust kohtus.
Siin on siiski kaks tingimust. Esiteks peab pärimine toimuma seadusjärgse pärimise reeglite, mitte testamendi järgi. Teiseks tingimuseks on see, et ilma võimaluseta oma endisse koju elama jääda halveneks abikaasa elujärg. Näiteks kui abikaasale kuulub samas linnas veel kolm maja, on tal kõnealusele eluasemele samasugused õigused kui teistel pärijatel.
Samas kaotab abikaasa õiguse pärida, kui pärandaja on enne oma surma abielu lahutanud või esitanud kohtule abielu lahutamise nõude. Kui aga näiteks testamendist selgub, et testaator soovis endist abikaasat näha oma pärijana ka pärast lahutust, on abikaasa pärijaks määramine kehtiv.
Abielulahutuse algatus võib teise poole pärandist ilma jätta
Kas selline tingimus ei ole ülearu karm? Abielu lahutamiseks võidakse hagiavaldus esitada mõtlematult hetkeemotsiooni ajel. Kas on õige võtta seda pärimise aluseks?
Igaüks võib veel mõtlematult teha koduse testamendi ja sellega oma abikaasa pärandist ilma jätta. Võib eeldada, et võrreldes koduse testamendiga, on hagiavaldus siiski palju kaalutletum: see tuleb mitte ainult valmis kirjutada ja allkirjastada, vaid ka kohtule edastada.
Kui koduses testamendis hetkeemotsiooni ajel väljendatu kehtib viimse tahtena, miks siis peaks kohtule esitatud hagiavalduses väljendatule teistmoodi tähenduse andma? Kas tõesti on õiglane olukord, et pärijaks on abikaasa, kellega abielulised suhted on ammu lõppenud ja ainsaks ühendavaks sidemeks on lahutusprotsess?
Muidugi on alati võimalik teha testament, kuid siiski peab ka seadusjärgsel pärimisel arvestama pärandaja ja pärijate suhetega.
Järgneb
Justiitsministeeriumi nõunik VAIKE MURUMETS
