Pätte jahtides tuleb jahiinstinkt peale
Kolleegid iseloomustavad Kersti Nüüdi kui tublit, tarka ja hakkajat naist, kes on hästi jutukas ning vaimustub kõigest. Ja neil on täiesti õigus.
39aastane Nüüd on tunnustatud piirivalve koerajuht, kelle argipäeva kuulub öine pättide tagaajamine. “Muidugi oleks see tore, kui salakaubavedajad ja piiririkkujad päeval tegutseksid,” muigab ta. Loogiline ka, sest kui tema Belgia lambakoer, malinoisi tõugu Aron jälje üles võtab, tuleb lühikest kasvu väikesel naisel vaadata, kuidas suurel neljajalgsel kannul püsida.
Mitmekilone turvavest ühes varustusega seljas, on ta sunnitud loomale järgnema kõikjale. Rada viib tihtilugu läbi soode, läbi paksu tihniku, võsa ja võpsiku.
“Pean jälgima, et silmi peast välja ei jookseks, samas märkama ümbrust, leidma märke, hoidma ühendust ja infot jagama,” kirjeldab Nüüd. Adrenaliin hoiab teda liikvel, ning kui koer on juba hasardis, siis hakkab ka naisel jahiinstinkt tööle.
Tunneb koeri hästi
Väga pikalt ta oma töö detailidel peatuda ei saa ega taha ka. “Mul on lihtsalt rohkem õnne olnud ja me oleme Aroniga ilusti jäljele saanud, aga see ei tähenda, et teised teeks vähem tööd,” kommenteerib ta tagasihoidlikult aasta lõpus saadud ametisisest preemiat.
Parema meelega räägiks ta hoopis koertest, sest lisaks temale on ka abikaasa Janek piirivalvur ja koerajuht. “See on tõesti ime, kuidas nad jälje üles võtavad,” kostab Nüüd. “Minu arvates võiks neid piiri peal ja politseiski palju rohkem olla.”
Et Nüüd loomi armastab, tõendab ka Jõgeval sündinud ja üles kasvanud naise lapsepõlvesoov saada politseikoeraks. Sirgudes mõistis ta aga, et see pole siiski võimalik ning proovis kätt politseinikuna.
“Mu katsete tulemused olid suurepärased, aga kooli ei võetud, sest Jõgevale ei tahetud naispolitseinikku,” meenutab Nüüd. Nii veetis ta mõne aasta kohalikus tanklas töötades, vareseid kodustades ja pesukaru pidades.
“Lõpuks avastasin ma piirivalvuri elukutse,” kostab Nüüd. Õpingud seljataga, suunati naine tööle Põlvamaale Orava raudteejaama, kus ta asus kontrollima Venemaalt tulevate ja sinna minevate rongide dokumentatsiooni.
“Teiste piirivalvuritega Piusa kordonis elades sain teada, mis asi on roheline piir, ja mulle hakkas see kohe meeldima,” räägib Nüüd. Kui ta siis lõpuks piirivalvekoeri nägi, oli asi otsustatud.
Tõsine maanaine
Kümne aasta eest piirivalvesse tööle läinud naine on koerajuht olnud viis aastat. Täpselt nii kaua on ta ka elanud oma abikaasa ja 9aastase poja Simmoga Vastseliina vallas Kirikmäel. “Olen alati tahtnud maal elada ja siin ma nüüd olen,” õhkab ta õnnelikult.
Temas on tõsist maanaise verd, sest kui Nüüd veel hiljuti arvas, et tema ei hakka kunagi lehma pidama, siis praegu on ta veendunud, et just lehm ongi naiste loom. Asi on lausa nõnda, et kui ta aasta lõpus oma tööandjalt tulemusliku töö eest preemiat sai, ostis esimese asjana oma koerale diivani.
“Tahtsin muidugi ka endale diivani osta, aga kõik lõppes sellega, et tõin siia hoopis neli herefordi tõugu veist,” muheleb ta.
Lisaks on tal kaks hobust, pull ja uhke eri tõugu kanade kollektsioon. Enne talupidamist oli ta kirglik kuduja ja õmbleja, pannes käsitöö tegemisel rõhku loomingulisusele ja kunstipärasusele.
Kersti restaureerib enda rõõmuks vanamööblit ning tegeleb oma uue kire roosidega. Kui juhtub olema tööst vaba päev, läheb ta Kagu-Eesti maaliliste küngaste vahele ratsutama.
