Pealinna eliitkooli õpetaja kolis maale leiba küpsetama

Tallinlanna Ivi Lepland loobus õpetajaametist, et alustada uut elu Võrumaa kolkakülas.

Kevadel, kui Rocca al Mare koolis helises viimane koolikell, ei osanud keegi arvata, et sügiseks on õpetaja Ivi Lepland õpetajatöö Tallinna prestiižikas koolis vahetanud leivaküpsetaja ameti vastu ühes Võrumaa kolkakülas.

Ometi just nii juhtus. Juba mitu kuud elab Ivi Lepland Misso vallas Kärina külas. "Siin on aasad ja metsad," jutustab Ivi. "Seal aga tele­fo­nipostid, asfalt ja kivid. Kõik oli kõva ja kandiline. Kui oleksin linna jäänud, oleks pidanud iga päev nägema kandilisi ja kõvu asju."

Keda siin karta?

"Paljud on küsinud: "Ega sa ei karda?"," naerab verivärske maanaine. "Aga keda mul karta? Rebast või kitse või karu, kes vahel siit läbi käivad, ei pea ju kartma. Kardad ikka kurja inimest."

Taimemaailm, mis Ivit ammuilma on huvitanud, algab nüüd juba koduõuel.

"Ravimtaimed kasvavad kohe maja taga," kirjeldab Ivi oma uut elu. "Ma saan neid korjata ja oma majas kuivatada. Ja ma saan neid palju korjata, ei pea selleks, nagu linnas elades, mitmeid kilomeetreid maha sõitma. Imetore ju!"

Ivit ei morjenda ei sügise pimedus ega televiisori puudumine. Hiljutine linnanaine tunnistab, et temale ta uus elu meeldib. "Palju sa seda televiisorit ikka jõuad vahtida. Nii palju on raamatuid, mis ootavad läbilugemist. Kui ahju kütta oskad ja talvepuud on olemas, siis las tali tulla."

Ka klubid ja baarid jätavad teda külmaks. "Ma ei tunne enam vajadust sellistes kohtades käia."

Tühipaljas neli tundi

Ivi usub, et inimese elus on mingid etapid, mis tal tuleb läbi käia. "Maanoored peavad linna minema, sest neil on vaja see etapp läbi teha. Siis nad saavad tüki aja pärast rahulikult tagasi tulla. Linn on kunstlik, inimese olemus on siiski puu ja metsa juures."

"Tallinnasse on siit vaid tühipaljas neli tundi," vastab Ivi, kui jutuks tuleb tema elupaik Võrumaa kaugeimas nurgas. "Tallinnas kulus mul hommikul tööle sõitmiseks poolteist tundi."

Õpetajakutset peab ta aga turvapoliisiks tagataskus, millega saab peaaegu igal pool tööd.

Enne Nopri suurtalusse maandumist käis Ivi mitmel pool maad kuulamas. Mõniste kooli direktriss tegi kõik selleks, et Ivi neile õpetajaametisse tuleks.

"Mõnistes on imeilus kool," kiidab naine. "Rocca al Mare ei ole sellest sugugi parem." Aga Mõnistes ei olnud sobilikku elamist.

Nopri talu peremehe Tiit Niilo juurde minnes oli Ivi külakostiks omaküpsetatud leiva kaasa võtnud.

"Tiidul hakkasid silmad särama," seletab Ivi õhinal.

"Seda mul vaja ongi!" oli Niilo kostnud. "See on see, mida sa peaksid hakkama siin tegema!"

Nopri peremees tahab kohupiimakreemide, jogurtite ja muu maitsva kõrval hakata tegelema ka siinkandis tundmatu agroturismiga.

Suvel kolis Ivi Tallinnast Võrumaale. Tiit andis tema käsutusse väikese majakese. "Just sellises kohas ma peangi olema," on hiljutine tallinlanna veendunud. "See ei ole mingi kolgas," pahandab noor naine.

"Tänu väga elujõulistele Nopri ja Siberi taludele, tänu külaelnikele, kes ei ole minust üldse mitte kaugel - tänu nendele on siin elu küllalt. Ja leivast on saanud minu töö," ütleb Ivi.

Oma uues elus ärkab ta hommikul kell neli. Seitsmeks läheb tööle. Tööpaik ei ole enam uhkes majas mere kaldal. Nüüd asub see rohetavate küngaste vahel seisva lauda kõrval paikneva hoone teisel korrusel.

Ühes ruumis on leivaahi, mis mahutab korraga kakskümmend pätsi. Teises on sisse seatud tilluke külapood, kus ümberkaudne rahvas vajalikku toidu­kraami ostmas käib. Mõlemad on Ivi hoole all.

Üks leivalaar teise järel

Leivad võtab Ivi ükshaaval ahjust välja. Kannab suurde tuppa ja asetab lauale. Kui kõik kakskümmend pätsi on kohal, katab ta need hoolikalt linaga. Poelised, kes tuppa astuvad, tunnevad värske leiva lõhna.

Setu kuningriigi päeval Värskas olid endised kolleegid Ivit nähes rõõmsalt üllatunud. Võtsid mitu pätsi Ivi küpsetatud leiba. Enamiku Tallinna tuttavate jaoks on naine aga kadunud.

"Olen siin ringkonnas, Võrus ja setude juures. Ülespoole pole läinud," ütleb ta ning lisab, et "ülespoole" tähendab Tallinna ja selle ümbrust.

Kui kusagil on abikäsi vaja, siis Ivi läheb ja aitab. "Ei ole nii, et fui, sitahais, kuidas ma seda tööd teha saan!" naerab Ivi.

Kui Nopri pereema Vilve teatas, et läheb juustutegemist õppima, kostis Ivi pikemalt mõtlemata: "Eks ma siis aita!" Ta leiab, et maatööd teha on lahe.

"Linnas on nii, et kui tuled töölt koju, siis ootab sind ees uus töö. Siin ma ei tunne, et olen tööl. Kõik on üks suur kodu. Kõiki asju teen nii nagu oma asja. See on kõige elusam elu."

Ei tee plaane

Ivi ütleb, et maal käiakse külas nagu möödaminnes. "Võtad leivapätsi kaasa, astud läbi. Mõtled, et räägid paar sõna, aga sellest saab paar-kolm tundi jutustamist."

Naisele meeldib oma uue elu juures veel üks asi. "Siin kaob raha vahelt ära. Mina viin leivad ja saan kindad vastu." Ta ei tea, mis aasta pärast saab. "Ma ei hakka tegema plaane, mis kahe kuu või aasta pärast olema saab," teatab noor leivameister.

"Ma olen antud hetkes nii õnnelik! Kui suudaks seda hetkes olemist ka teistele õpetada."