Peipsiveersed ootavad nii õnge kui kala
“Palju osta tahate? Ah et viis kilo, tulge kaasa,” hüppab Kolkjas poetrepil aega viitnud Aleksander Luptov ratta selga ning kilomeetri järel ühe maja juures maha.
Selgub, et see polegi tema maja. Tema ei müü ka sibulat, sest kasvatab seda nüüd üksnes enda jaoks. Aga naabrinaine, tema veel kasvatab. Hõikab naabrinaise, kes järgmiseks kevadeks juba peenramaad labidaga ümber kaevab, aiast trepi juurde.
Jenafa Baranina toob tagatoast võrgutäie sibulaid. Tõstab kamaluga sealt neid kilekotti ja riputab koti kaalu otsa. Silm nagu apteekril, täpselt viis kilo!
Paneb siis peotäie sibulaid veel lisaks. Kaks Tammsaaret ajakirjaniku kaukast rändab tema rahakotti.
“Varem kasvatasin 30 sajandikul sibulaid, nüüd kümnel, pole kuhugi müüa,” räägib 73aastane Jenafa.
Sordiks ütleb Aleksander, et see on staroverski. Vanausuliste sort.
“Siin on mitusada aastat sibulat kasvatatud, aga pensionärid surevad ära ja siis pole, kes enam kasvataks,” jääb Jenafa meel nukraks.
Viimane põlvkond sibulakasvatajaid
Jenafal on mitu linnasugulast, kes hiljuti töötuks jäänud või saavad hädist miinimumpalka. Mõnigi neist on rääkinud, et tuleks kodukülla tagasi, kasvataks sibulat ja mida kõike, kui vaid müüa saaks ja hinda ka oleks. Aga mis sa tuled, kui sellest ära elada pole võimalik.
“Mingid halturtšikud käivad küll sibulat kokku ostmas, aga need pakuvad viis kuni seitse krooni kilost. Ise müüvad turul suure vaheltkasuga, paarikümne krooniga maha, ei tasu meil selle pisku eest kasvatada,” lisab Aleksander Luptov naabrinaise jutule.
Nii jäävad sibulale sobilikud järveäärsed mullad aina enam võsa kasvatama.
Vene ajal viisid sibula, kurgi, porgandi ja muu peenral või triiphoones kasvanu Piiterisse, tööd ja leiba jätkus kevadest sügiseni.
“Läksid Leningradi, tulid tagasi – taskud raha täis, aga nüüd... Vott Eesti Vabariik,” võtab Tartumaa Peipsiääre valla mees Aleksander Luptov kokku praeguse elu Kolkja külas.
Tõsi, Vara valla mees Ingvar Tšižikov alustas nelja aasta eest järveäärsete sibulate päästmist ja asutas Peipsiveere Köögiviljaühistu. Nüüd müüb kaupa Tallinna turgudel, kuid tunnistab, et ehkki iga aastaga haare laieneb, suudab tema sellest paarisajast tonnist sibulast, mida Peipsiääre kasvatab, kõigest kümnendiku kokku osta ja maha müüa. “Võiks ehk rohkemgi, kuid rahva ostujõud on kõvasti vähenenud.”
Tööd ei ole! Mis on, see ei toida
872 elanikuga Peipsiääre vallavanem Niina Baranina ohkab sügavalt, kui hakkab rääkima siseministeeriumi koostatud valdade võimekuse edetabelist, kus tema vald on eelviimasel kohal. Ta ei saa saa aru, miks selline nadi koht, kui vald on palju jõudnud. Koolimaja on uus ja lasteaed ning perearstipunkt remonditud, raamatukogu ja rahvamaja samuti korras.
“Küllap seepärast, et rahval ei ole tööd. Kui kalurid tööta jäid, läksid linna ehitustele, nüüd on paljudel seegi töö otsas,” otsib vallavanem seletust.
Baranina teab, et nende valla elanikele on sajandeid leiba andnud kalapüük ja köögivili. Nüüd, kus peamised elatusallikad ära kukkunud, võtab paljudel maad lootusetus.
“Kalurid ütlevad, et kala järves on, aga miskipärast püüda ei lubata, kvoodid on nii väikesed. Ometi oskavad meie mehed just seda tööd kõige paremini teha, juba lapseeast,” laiutab Baranina käsi.
Vallavanem leiab, et enam kui vallale peaks see pingerida, kus Peipsi-äärsed vallad rodus viimases kümnes, eeskätt valitsusele häirekella lööma. Neid tegutsema panema, sest rohkem kui midagi muud näitab see ikkagi regionaalpoliitika puudumist. Siin ei aita ka valdade liitmine, sest mitu vaest jäävad kokku heites ikka vaeseks, kui ümbritsevad olud jäävad samaks.
“Võib-olla aitab see nimekiri märgata, et Peipsi-äärsega peab midagi ette võtma,” loodab vallajuht. Mainitud nimekirja – Eesti kohalike omavalitsuste haldusvõimekuse indeks – viimasesse kümnesse kuuluvad Peipsiääre ja Lohusuu kõrval selle kandi valdadest veel Kasepää, Piirissaare, Alajõe ja Meeksi.
Targad pead on soovitanud neil rohkem turismile panustada. Ja noortele. Mõtet ei peeta valeks. Pooleli on vanausuliste muuseumikompleksi ehitus ja poisid unistavad staadionist, kus jalkat mängida. Kahe asja peale kuluks 11–12 miljonit krooni.
“Peaaegu võimatu. Võiksime kasutada euroraha, kuid isegi seda 15% omafinantseeringut pole meil võtta, koolimaja ümberehituse laen niigi kukil,” tunnistab Niina Baranina.
Sama suure elanike arvuga (860) Lohusuu vald Ida-Virumaal on pingereas tagant kuues, 221. kohal.
Regionaalpoliitika on siin sõnakõlks
Vilusi küla mees Mikk Sarv ütleb pingerida kommenteerides, et kõike ei saa ka rahas mõõta. Peipsi-äärsete inimeste sissetulekud on tõesti väikesed ja paljutki ei saada endale lubada. Aga see-eest pole neile kohapraad ja haugisupp haruldus. Samuti sibulad, kurgid. Ka ei pea nad raha kulutama kallite väljamaa liivarandade külastamiseks.
“Hommikul jood kohvi oma rannamajakeses, kust vaade imeilusale järvele, päev läbi peesitad, sööd ainult mahetoitu – mida sa hing veel ihaldad!” on Sarv naabrimehelt kuulduga nõus.
Paraku seda elukvaliteeti ei arvesta ükski pingerida. Rääkimata sellest, et rahvas on ühtehoidev ja hädas aidatakse üksteist. Neid asju ei saagi mõõta. Aga need on tihti tähtsamad kui sada muud näitajat. Ja määravad tegelikult valla võimekuse.
Samas tunnistab Sarv, et tegelikkuses pole riik ise ääremaade arendamisest huvitatud.
Esimese näitena pakub selle, et kiirabi tuleb Vilusisse 60 km kauguselt Jõhvist, kuigi kõrval asub 3 km kaugusel Mustvee kiirabi.
Et kiiret abi saada, tuleb ise sinna sõita või proovida otsekontakti saada. Riiklike süsteemide abitusest on mehel näiteid küllusesarvest.
“Majad lihtsalt põlevad maha, sest riigi tuletõrjeautod ei ole võimelised liivapinnasel sõitma ega otse järvest kustutusvett võtma, nõnda on meie külas viimase viie aastaga kaks maja maha põlenud.”
Kolmaski näide. Vilusis keeldub Elion ehitamast kilomeetrist telefonikaablit, millega liituksid 20 peret, paljud neist kohalikud ettevõtjad.
“Kui riik teeks midagi regionaalarenguks ka tegudes, mitte sõnades, ei läheks ettevõtlikud inimesed siit ära ja meie vald oleks Eesti üks rikkamaid,” usub Sarv.
Liina Miks, Peipsiveere Arengu Sihtasutuse juhataja
Juba ajalooliselt on Peipsiveere piirkonna vallad oma majandustegevuses seotud pigem Peterburi suuna kui Eestiga.
Ajast aega on peipsiveersetel olnud komme, et iga pere sõitis ise Peterburi turule, ühise turustamisega ei tegeldud. Seetõttu ei saada selle turu kadudes tihti aru, et nüüd oleks vaja ühiselt turustada, mitte müüa kaup esimesele ettejuhtuvale kokkuostjale.
Teisalt jällegi napib ühistu käimatõmbamiseks kohapeal raha või omaosalust abiraha taotlemisel.
Kalurkonna väljasuremise põhipõhjus ei ole mitte kalavarude vähesus, vaid seadusandlus. Kalapüügil ei eelistata rannakalanduse kui perekondliku elustiili säilitamist, vaid soositakse suurpüüdjaid, kelle püügiviisid on sageli varudevaenulikumad kui rannakaluritel oma võrkudega oleksid.
Setumaale on paljud noored pered hakanud tagasi kolima, et hoida alal kohalikku kultuuripärandit, sama võiks olla ka Peipsiveeres ja omakultuur sealgi popimaks muutuda.
Piirkonna arendamiseks moodustati juba 15 aastat tagasi Peipsiveere Arengu Sihtasutus, aga kuna kõik Peipsi-äärsed vallad (kokku 23) on allpool Eesti keskmist elatusstandardit ja toimetulekutaset, siis on neil rahapuudusel ilmraske ka tõukefondidele taotlusi esitada.
Peipsiveere arengule aitaks kaasa investeerimine torustikesse, elektriühendusse, sadamatesse, teedesse, mis on eelkõige riigi, mitte valla võimuses. Just seda tüüpi regionaalsed suurinvesteeringud käivitavad suurema arengu kohtadel, mitte aga külaseltside kohalik initsiatiiv ja väikesed 20 000kroonised projektid.
Peipsiveere edasine toimetulek sõltub rohkem kui ühelgi teisel piirkonnal riiklikust regionaalpoliitikast. Eestis on raske leida äärmuslikumal kujul esinevat ääremaad kui seda on Peipsiveere.
Peipsiääre vald
- 31 km².
- 872 elanikku.
- Kolm alevikku ja kaks küla.
- Vallakeskus Kolkja jääb maakonnakeskusest Tartust 50 km kaugusele.
- Põhilised tegevusalad: köögiviljakasvatus, kalapüük.
- Suuremad tööandjad: vallavalitsus, AS Peipsi Kalamees, Kolkja kala- ja sibularestoran, OÜ Alfonis, OÜ Dorberg.
-Koht kohaliku omavalitsuse võimekuse indeksi pingereas: 226 (eelviimane Eestis).
Allikas: www.peipsiaare.ee
Lohusuu vald
- 103 km².
- 870 elanikku.
- Üks alevik ja üheksa küla.
- Vallakeskus Lohusuu alevik jääb maakonnakeskusest Jõhvist 58 km kaugusele.
- Põhiline tegevusala: kalapüük.
- Suuremad tööandjad: vallavalitsus koos oma allasutustega, AS Peipsi Trade (kalandus), AS Talteri osakond.
- Koht kohaliku omavalitsuse võimekuse indeksi pingereas: 221 (lõpuni veel vaid 6 valda).
Allikas: Lohusuu vallavalitsus
