Piirideta armastus: 99aastane peigmees kavatseb lähiajal abielluda
“Tatjana tuli!” hüüab Jõhvi äärelinna korteri uksekääksu peale 99aastane Aleksander Kinjajev õnnelikult. Daam punases astubki elutuppa, põsed õrnalt õhetamas. Aleksander Petrovitš kordab: “Tatjana...” Käsi leiab käe, pilk pilgu.
Peagi tsiteerivad Aleksander ja Tatjana juba üheskoos Puškini surematuid värsse piirideta armastuse kohta. Siis osutavad laual lebavale kohalikule telekavale nimega Panorama. Just see üllitis nad imekombel kokku viis.
Peaministri Volga
Liiga terve olen! Arstid lubasid mulle veel 25 eluaastat!
Selle, eelpool kogetud kauni kohtumise eel on Aleksander aga pikalt ja põhjalikult reporterile rääkinud oma elust Venemaal ja Eestis. Ka kahest maetud naisest. Nii tulebki Eesti Vabariigiga pea samaealisel härral praegu üksinda hakkama saada. Juba neljandat aastat. Ikka üksi poes käia, korterit kasida ja Volgat putitada, rääkimata suvila korrashoidmisest. Tütar elab kaugel, Sevastoopolis.
Mis aga Aleksandri toonasesse töösse puutub, siis nüüdki võib veebist leida kunagiste õpilaste positiivseid mälestusi tema lasketreeningute kohta. Aleksandri elutoa seinal ripub 26 sinimustvalgete paeltega laskevõistluste medalit. “Mul on üks suur viga ka küljes,” teatab vanahärra. “Liiga terve olen! Arstid lubasid mulle veel 25 eluaastat!”
Ainsaks mureks on elu jooksul töntsimaks jäänud kõrvakuulmine, nii eelistab Aleksander telefonivestlustele isiklikke kohtumisi. Liiga hea tervis osutus üksi elavale mehele suureks probleemiks, kui Aleksander käis kohalikus sotsiaalosakonnas uurimas võimalust saada koduabilist. Sest eks vanus teeb vanahärra ellu oma korrektiive ja vahetevahel oleks ikka abi ka vaja.
Milline galantne ja intelligentne härra, ta hakkas mulle kohe luuletusi lugema!
Sotsiaalosakonnas aga selgunud, et koduabilise saamine oleks võimalik vaid siis, kui vanahärra tooks ametnikele paberi oma väga halva tervise või lausa parandamatu invaliidsuse kohta. Aga mida pole, seda pole.
Tormiline kuulutus
See tung ja torm, mis järgnes, olnud lausa orkaani mõõtu! Paraku eriliste tulemusteta, aga seda vaid hetkeni, mil uksest astus sisse Tatjana.
Ta ise oli just Moldovast ja Transnistriast naasnuna saabunud Kohtla-Järvele, oma kodukanti ema juurde pensionipõlve pidama.
“Ime,” ütleb Aleksander Tatjana kohta ja lisab vaikselt otse ajakirjanikule silma vaadates: “Mina tahaksin küll abielluda, aga ei tea, kas ma talle ikka meeldin ka.”
Tatjana naeratab ja lööb silmad maha.
Kui kooselu registreerimise puhul peaks väike perekondlik koosviibimine tulema, olla ka Maaleht oodatud, kostetakse lahkumisel lahkelt.