Sama kinnitas Rakke jahiseltsi juht Villu Alatsei, kes lisas, et tegelikult oleks parem, kui karud veel veidi magaks. “Asi on selles, et tänavu on talv nii pikk, lumi veel liiga paks – karudel pole kusagilt toitu võtta,” selgitas ta.

Karu sööks hea meelega pungasid ja rohttaimi, aga need on lume all. Kui uppunud metssiga, põtra või mingit muud raibet ei leia, võivad esimesed taliuinakust ärganud karud sattuda ka metssigade söötmise platsile.

“Nad võivad näljas olles endale mõne looma murda, aga nad söövad edukalt ka teravilja,” kinnitas Alatsei. “Ühel aastal oli meil kolm karu kuu aega söötmisplatsil söömas.”

Esimesed ärkajad on vanad isakarud. Emakarud koos poegadega püüavad võimalikult kauaks pessa jääda. Emakaru teab, et kui hakkab liigutama, kulub kohe rohkem energiat ja tekib toiduvajadus.

Lääne-Virumaa põhjaosas, ranniku lähistel, siis veel karusid nähtud ei oldud. “Jälgi ei ole, aga see on nüüd päevade küsimus, millal esimesed liikuma hakkavad,” ütles Viru-Nigula jahtkonna juht Guido Reimer.

“Talv on olnud metsloomadele ikkagi raske,” kirjeldas Alatsei. “Käes on aeg, kus talveks kogutud rasvavarud on läbi ja igaüks üritab ellu jääda, kuidas saab.”

Esimesed poegijad

Põdrad võivad suure lume tõttu olla veel üsna paiksed oma toitumiskoha, mõne pajustiku lähedal. Metssigadel hakkasid esimesed emised veebruari lõpus karjast eraldi hoidma ja nüüdseks on paljudel põrsad pesas – mõned käivad võib-olla juba emisega koos söötmisplatsil. Sead teavad hästi, et on jahipaus.

Esimesed hangepojad võivad olla jänestel, kes toovad aasta jooksul ilmale mitu pesakonda.

Huntidel, kes veebruaris pidasid jooksuaega ja kes kannavad poegi (nagu koeradki) 60 päeva, läheb järglaste ilmaletoomisega veel veidi aega.

Söötmisplatsidel kohtab metskitsi, kelle puhul on mitmes Eesti paigas märgatud mitmel hiljutisel talvel lausa dramaatiliselt alla läinud arvukuse paranemist.

“Varsti selguvatest ruutloenduse andmetest saab üle Eesti täpsema ülevaate, kuid meie piirkonnas on tõesti näha, et metskitsel läheb paremini,” rääkis Jaan Villak.

Ka on Lääne-Virumaa jahimehed märganud, et saarmaid on palju liikvel. “Võimalik mõjutaja võib olla see, et pole olnud pikalt kuiva aega. Veetase on kõrgel ja kala jätkub,” pakkus Villak. Saarmal on ju ka suur sõber ja aitaja kobras, kes vee üles paisutab.

Samas on kopraid, keda metskitse arvukuse madalseisu ajal suurkiskjad rohkem noolima hakkasid, vähemaks jäänud. Ka valgejänes on kehvas seisus, seda kas või metsnugiste hulga tõttu. “Halljänest on rohkem ja valgejänest vähem kui varem,” märkis Guido Reimer.

Samas nentis Pärnumaa Halinga jahimeeste seltsi juht Mart Mölder mõlema liigi kurba kahanemist. “Olen oma silmaga näinud halljänese poega valge-toonekure noka vahel,” ütles Mölder. “Nõnda et kus on nii rebaseid kui valge-toonekurgi, seal ei lähe ka halljänesel hästi.”

Kõik jahimehed märkisid ära kärntõve, mis endiselt kährikute ja rebaste kallal. Osa haigeid loomi talvel hukkub, kuid osa elab talve üle, nakkus võib edasi kanduda järglastele.

Villu Alatseid üllatab ka ilveste arvu kahanemine.

Hiiri jätkub

Terioloog ja loodusemees Uudo Timm viitas Looduskalender.ee kakukaamera pildile, kust näha, et lindudel on pesas viis muna. “See näitab, et tänavu võiks tulla hea röövlinnuaasta,” ütles Timm. Kakud teavad, et hiiri jätkub.

Timmi sõnul lõid suure lumega talved hiirte arvukuseaastate rütmi veidi segi, kuna võidi rahus talv üle elada – sööjad ei saanud hiiri lume alt kätte. Hiirte arv läheb seega ülesmäge. Paljudel metsaelanikel on seetõttu tänavu toiduga kergem. Peale röövlindude, väikekiskjate ja teiste sööb hiiri Timmi sõnul ka ilves.

Metsnugiski on hiiresööja, ent tema arvukuse kasvu seostas Timm muu hulgas oravate hulgaga, mis omakorda on seotud sellega, et üle pika aja on kuusekäbiaasta. Nugiste rohkus on üsna üldine. Näiteks Kesk-Eestis Rap­lamaal, kus levib ka kivinugis, kasvatavad arvukust mõlemad.

“Kuna nugise nahal on jälle hind, saab nüüd loota, et tekib taas jahimehi, kes neid loomi kütivad. Vahepeal ei tahtnud nooremad sellega üldse tegelda,” märkis Timm.