TÜ Kliinikumi laste endokrinoloog Aleksandr Peet selgitab, et väikestel lastel on veresuhkru tase tihi väga ebastabiilne ja kõigub suures ulatustes, mistõttu tuleb seda mõõta tihedamini kui suuremate laste ja täiskasvanute puhul nõutud minimaalselt neli korda ööpäevas. „Paljud pisikeste laste vanemad mõõdavad veresuhkru väärtust näpuotsa verest suisa 10-12 korda ööpäevas, sealjuures ka öösel 1-2 korda. Sage mõõtmine aitab vältida veresuhkru langemist väga madalale, mis võib põhjustada raske terviserikke,“ täpsustab ta.

Insuliinipumba kasutamine iseenesest mõõtmiste arvu ei vähenda, seda aitab teha spetsiaalne abivahend nimega glükoosisensor, mis võimaldab mõõta veresuhkru taset ööpäevaringselt iga sekundi jooksul. Sensori kasutamiseks on aga vaja spetsiaalset insuliinipumpa ja transmitterit, mis tavaliste seadmetega võrreldes on ka kulukamad, makstes kokku ligi 2500 eurot.

Riik kompenseerib pumba maksumusest 50% ning ülejäänud pool tuleb tasuda lapsevanematel endil. Transmitteri eest peab pere täisulatuses ise maksma. Paljude jaoks aga käib nende kahe vahendi peale kokku ca 1500-eurone omaosalus üle jõu. Nii ka Johanna perele. Siin tuli neile appi Lastefond, kes tasub sellest summast 90% ehk 1350 eurot. 10% omaosalusest maksis pere eest kohalik omavalitsus.

Lapse isa sõnul on Lastefondi toetus nende perele väga suureks abiks. „Olime sattunud keerulisse olukorda, sest Johanna haiguse tõsiduse tõttu pidi ema jääma lapsega koduseks, et tema eest hoolitseda. Nii peame me hakkama saama vaid ühe sissetulekuga, olles samal ajal sunnitud kandma mitmeid lapse haigusest tulenevaid kulutusi,“ räägib ta.