Põlised kuunimed kalendrisse: radokuu lükkab veebruari kõrvale
Loodusesõber ei piirdu muutusega kaanel, vaid kasutab maakeelseid kuunimesid artikliteski. Maakeelsetele kuunimedele on pühendatud ka ajakirja kaanelugu.
Siiski pole ajakiri teerajaja, vaid pigem kaasatulija. Eesti oma põliseid kuunimesid tarvitavad juba Maavalla Koda, Terve Elu kalender, Soomaa kalender ning Võro-Seto tähtraamat.
Nagu mustriga soki kudumine
“Minu arust on see üks väike asi, aga päris Eesti asi, mida kõik võiksime teha,” hindab Loodusajakirja toimetaja Helen Arusoo. “Kui on valida, kas ostad poest eesti mustritega sokid või kood need ise, siis ise teha on ju vägevam, eks? Maakeelsete kuunimede kasutamine oleks ka nagu ise mustritega soki kudumine – vägev!”
Üks argument on Arusool vägevuse kõrval veel. “Mul oli kombeks kiruda oma armsa maa kliimat, aga seda sinnamaani, kui kätte juhtusid maakeelsed kuunimed, mida Maavalla Koda kasutab,” räägib ta. “November on ju kooljakuu, see ütleb kõik. Põleta küünalt, kutsu surnud hõimlased lauda ja ole natuke vagusi.”
Arusoo sõnul on jaanuar, veebruar, märts ja teised nimed anonüümsed ning võtavad meilt ära tükikese ürgset sidet looduse ja esivanematega. On ju need nimed Rooma ajast laenatud.
Saame laenamata läbi
Eestlased poleks oma maakeelsete nimedega siiski ainulaadne rahvas Euroopas. Ametlikult on emakeelsed kuud kasutusel Soomes, Leedus, Poolas, Tšehhis, Horvaatias, Valgevenes ja Ukrainas. “Ka mitmed väiksemad hõimurahvad – saamid, marid, komid – on loobunud võõrast päritolu ja sisultki võõrastest nimedest,” kinnitab Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik.
Maausuliste juhi hinnangul on vanad kuunimed kultuuripärand, mille kasutamine aitab neil edasi kesta ning muudab omasemaks kogu meie kirjutava ja kõneleva kultuuriruumi.
“Praegu, kus ingliskeelne kultuuriruum tungib üha enam peale ning omakultuuri riiklikke toetusi tõmmatakse koomale, saab iga inimene ja iga väljaanne ilma kulu ja vaevata teha midagi selleks, et oma keelt, kultuuri ning Eestit oleks rohkem,” lausub Kaasik. “Selleks tuleb vaid öelda jaanuari asemel südakuu, veebruari asemel radokuu jne.”
Miks mitte soesõidukuu
Samas tekitab just see “radokuu” ühe ja ainsa soovitatava vastena küsimusi nendegi seas, kes algatust põhimõtteliselt pooldavad. Miks veebruari asemel just võru keelest pärit ja tuisukuud tähendav radokuu?
Helen Arusoo põhjendab Loodusajakirja valikut sellega, et “õigeid” maakeelseid nimesid pole olemas, sest ajalooliselt on igas maakonnas olnud omad ja lausa mitmed nimed. Mingi standardi peab aga valima.
Loodusesõber lähtus nimedest, mida pruugib Maavalla Koda. Need valis rohkem kui kolmekümne aasta eest neli meest: Kaido Kama, Peeter Ilus, Eerik Leibak ja Kalle Eller. Välja jätsid nad näiteks viinakuu, mis on meile sakslastelt tulnud – Eestis ju vägevat veiniajamise traditsiooni pole.
“Loomulikult tuleb vanu kuude nimetusi mäletada ja kasutada, kuid igasugune katse kogu eesti keelele ühtseid rahvapäraseid kuude nimetusi kehtestada ei ole kuidagi õigustatud, sest need on ajas ja ruumis olnud küllaltki erinevad,” hindab Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop. “Loetelu südakuu, radokuu ja nii edasi on suva ega aita kuidagi inglise keele pealetungi vastu.”
Sutrop tugineb ka Andrus Saareste Eesti keele mõistelisele sõnaraamatule, kus jaanuarikuu on ka näärikuu ehk talve(ste)kuu ehk vastse ajastaja kuu, veebruar aga küünlakuu ehk helmekuu ehk radukuu ehk soesõidukuu ehk kirbukuu ehk hundikuu jne.
Keeleteadlase sõnul tuleks kuudest rääkides osutada ka muistsele kuukalendrile, mil aastas oli 13 kuud ning sellele, et taevakuu oma 13 tsükliga ongi prototüüpne kuu.
Kokkulepped tulevad raskelt
Ka keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk peab algatust tänuväärseks, soovib aga, et ametlikus keeles kasutataks ÕSis esikohal olevaid kuunimesid – jaanuar, veebruar, märts, aprill. “Poolametlikes tekstides – olgu siis kas või ajalehed-ajakirjad – tuleks kindlasti kõne alla ka üldkasutatavad maakeelsed nimed nagu näärikuu, küünlakuu, paastukuu, jürikuu,” hindab ta.
Kui aga plaanida maakeelsete nimede laiemat kasutuselevõttu, peab see olema süsteemne ning valdavale osale ühiskonnast vastuvõetav, leiab Tomusk. Siin aga tuleb mängu murdetaust, ning praktika näitab, et kokkulepete saavutamine selles osas on üpris keeruline. “Kas august on lõikuskuu, lõikusekuu, mädakuu, põimukuu, rukkikuu, karusekuu, viljakuu, pärtmesekuu või muu, on üpris raske otsustada.”
Mõte ise meeldib Tomuskile aga eriti seepärast, et koolihariduses tuleks murretele rohkem tähelepanu pöörata. “Miks ei võiks koolilapsed teada, et Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu 1992. aasta pärnakuu 28. päeval ja Võnnu lahing toimus 1919. aastal piimakuus?” küsib ta.
Maavalla Koja kuunimed
1. Südakuu (on talve süda).
2. Radokuu (rado – võru keeles torm, tuisk).
3. Urbekuu (avanevad urvad).
4. Mahlakuu (enamikul puudel hakkavad mahlad liikuma).
5. Lehekuu (puhkevad lehed).
6. Pärnakuu (pärn hakkab kuu lõpus õitsema).
7. Heinakuu (on õige aeg heina teha).
8. Põimukuu (lõikuskuu, põim – võru keeles viljalõikus).
9. Sügiskuu (sügise alguse kuu).
10. Porikuu (porise aja kuu).
11. Kooljakuu (hämar hingedeaeg).
12. Jõulukuu (aastavahetuse kuu ehk jõulukuu).
Allikas: www.maavald.ee
