Põlised maatõud kestavad tänu entusiastidele

Eesti hobusekasvatajate seltsi juhatuse liige Ennu Tšernjavski on Lahemaal Aaviku talus juba kümme aastat eesti raskeveohobuseid kasvatanud ja poole sellest ajast püüdnud neile töötegemiseks mõeldud loomadele töö tegemise võimalusi otsida.

Kokku on Tšernjavskil viisteist eesti raskeveohobust: üksteist mära, kolm täkku ja üks ruun. "Kõige noorem mära on eelmisel aastal sündinud, sel aastal ei sündinud ühtegi. Kari läheb liiga suureks, vahepeal tuleb plaani pidada, mida nendega peale hakata," rääkis ta Põhjarannikule.

Tšernjavski tunnistab, et pole ühtegi hobust müünud. "Mul on ka teine eesmärk; tahan teha valiku, millise põhikarjaga edasi lähen. Selge, et pooli märasid ma endale ei jätaks, aga täna ei ole müügivõimalust. Päris kingitusi ka ei tahaks teha ja päris igaühele müüa ka mitte. Nad on mul ikkagi oma loomad, kellega on side tekkinud."

Ühe puhtatõulise hobuse kohta maksab riik toetust umbes 200 eurot aastas, ristandid ei saa midagi. "Üks mu hobune toetust ei saa, kuna ta vanaema oli vale täkuga paaritatud. Nii et kokku saan 14 hobuse kohta vähem kui 3000 eurot aastas. Elektrikulu ikka aitab katta," rääkis ta naerdes.

Tšernjavski sõnul on see liiga väike summa, sest ohustatud tõuga peaks tegema uuringuid ja selleks raha ei jätku. Kindlasti peab siin mingeid muudatusi tulema, see probleem on ka lammaste ja lihaloomade tõuaretajatel.