Põllumees ei usalda põlevkivituhka väetisena, kuni selle headust pole tõestatud

 (4)
Tuhaväljad
6RV06MAY06F60.jpgFoto: Rauno Volmar

Eesti Energia keskkonnateenistuse arendusjuht Tõnis Meriste, kes reedel toimunud keskkonnapäeval juhtis aruteluvooru, märkis, et põlevkivienergeetika igipõline probleem on see, mida teha ülejääkidega – aheraine ja tuhaga, millest viimane oleks iseenesest väärt põlluramm.

Jääkainete taaskasutamiseks on kaks suunda – ehitus ja põllumajandus. Kuigi taaskasutuse võimalused on olemas, läks eelmisel aastal ikkagi seitse miljonit tonni põlevkivituhka ladestamisele, vaid kaks protsenti sellest õnnestus rohkem või vähem mõttekalt ära kasutada.

Euroliit lubab mahetootmises kasutada puutuhka, aga põlevkivituhka mitte, kuigi viimase koostis on teadlaste hinnangul palju stabiilsem kui puutuhal.

Nii müüdi 2014. aastal ehitusvaldkonnale 127 632 tonni põlevkivituhka, aastal 2016 enam-vähem sama palju – 128 256 tonni. Põllumajanduses on tuha kasutamine veidi hoogsamalt suurenenud – 2014. aastal läks seda põldudele 8600 tonni, kaks aastat hiljem juba 23 788 tonni. Ent see kõik on siiski vaid pisku kogu tekkiva tuhakogusega võrreldes.

Aheraine oleks aga kasutatav koos killustikuga kõikvõimalike teedeehitsute täitematerjalina. Lootus on, et Rail Balticu ehitusel võiks kasutada neli miljonit tonni aherainet, aga nagu ütlevad insenerid, võib see olla vaid täitematerjal, aherainet ei saa kasutada ehitusliku kandevpinnase rajamisel.

Seotud lood:

Põllumehed tunnistavad, et põlevkivituhk on väetisena suurepärane, aga farmerid on igasuguste katsetamiste suhtes küllaltki tundlikud ja kuni neile täpseid tegevus- ja kasutusjuhiseid pole antud, ei kipu nad ka seda ostma ja põllule vedama. Kui põllumehele pole ette näidata põlevkivituha väetisena kasutamise konkreetseid katsetulemusi, mis tõestaksid selle headust, siis ta pigem kehitab õlgu ja tegutseb vanaviisi edasi.

Teine probleem on ka logistika ja transport, sest kui kellelgi tekibki huvi seda materjali kasutada, aga ta asub Narvast mitmesaja kilomeetri kaugusel, tuleb kalkulatsioonides kohe mängu kohaleveo maksumus.

Kasutamist takistab bürokraatia

Kolmas komistuskivi põlevkivitööstuse jääkainete taaskasutamisele võtmises on erinevate riikide erinev seadusandlik lähenemine nendele. Praegu käsitletakse neid jääke valdavalt ohtliku jäätmena, mitte ehitusmaterjalina või väetisena.

Neljandaks teadus- ja uuringute protsess, et ära tõetsada aheraine kasutamise võimalikkus näiteks mingis ehitusvaldkonnas.

Keemiku haridusega Tõnis Meriste kinnitab, et energiafirma otsib järjepidevalt võimalusi, kuidas jääkaineid edukamalt teistes tootmisvaldkondades rakendada, kord juba algatatud projektid ei ole kalevi alla rännanud, neid tehakse tema sõnul lihtsalt veelgi paremaks.
"Me ei soovigi kohe viit miljonit tonni põlevkivituhka kusagile taaskasutusse suunata, saaks esialgu esimesele miljonile tonnilegi mõistliku rakenduse," nentis Meriste.

Eesti Energial on keskkonna kompleksluba, mille põhjal osa tuhast on juba väetis ja seda tohib vähemalt Eestis põllule viia. Euroopa Liidu riikidesse aga seda eksportida ei saa, sest seal on tegemist ohtliku jäätmega.

Paljud euroliidu riigid põlevkivituhka just nimelt jäätmena käsitlevad. Paljuski on see stampides kinni, sest põlevkivituhk on äärmiselt spetsiifiline asi. Euroliit näiteks lubab mahetootmises kasutada puutuhka, aga põlevkivituhka mitte, kuigi viimase koostis on teadlaste hinnangul palju stabiilsem kui puutuhal. See kõik on aga tarvis euroliidu bürokraatiamasinast läbi lasta ja ära tõestada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare