President: Eestit ei või muuta rahvuspargiks
Ütlesite 9. oktoobril peetud presidendi kärajate avasõnades, et erakonnad pole millestki õppinud ega targemaks saanud, vaid püüavad valijaid endiselt odavate lubadustega. Kas poliitikud said sellest sõnumist aru?
Ma ei usu, sest nad polnud ise seal kohal. Ajakirjandus noppis aga kõnest välja üksikuid fraase, mis põhjustasid nii mõnegi poliitiku pahameele.
Mis peaks muutuma, et poliitikutel ei tuleks pähegi valijat lihtsate trikkidega püüda ja valijail oleks tarkust end mitte lollitada lasta?
Kõik see muutub, kui oleme nõudlikumad. Seni, kuni laseme end peibutada ühekordsetest tehingutest, pigem soodustame sellist käitumist.
Asjad paranevad, kui rahvas hakkab nõudma selgeid ideid, strateegiaid, poliitikaid, pärima, kuidas ühte või teist küsimust lahendada. Ka kärajad tõestasid ju, et inimesed tahavad mõelda, loosungitest kaugemale jõuda.
Kui rahvas hakkab rohkem nõudma, peavad ka poliitikud rohkem andma. Tekib poliitiline turumajandus, kus pakkumised hakkavad üha enam nõudmistele vastu tulema.
Teie sõnum valijaile on: olge nõudlikumad?
Jah.
Samas pole meil õigust väita, et rahvas on seni olnud rumal.
Küsimus pole rumaluses ega tarkuses, vaid selles, et omaenda tuleviku huvides tuleb mõelda pikemalt kui ainult lähimate valimisteni. Mõelda, millises suunas kohalik areng edasi võiks minna, millisena tahame oma tulevikku ühes või teises Eestimaa paigas näha. Kuhu ja kuidas edasi minna lasteaedadega, koolidega.
Kõik see pole kuidagi seotud sellega, millist summat üks või teine erakond enne valimisi pakub. Kuigi paljudele võib mingi väikesegi rahasumma saamine tunduda vägagi tore.
Professor Rein Taagepera väitis äsja, et peibutuspartidega lollitamine valimistel kandub tasapisi ka kogu ülejäänud ellu, öeldes, et “tema mängib, et on kandidaat ja sina mängid lolli, et usudki teda”. Kokkuvõttes viib see selleni, tõdeb Taagepera, et meil pole riigimehi, sest poliitikat võetakse mänguna. Mida teha, et seda olukorda muuta?
Mõnes mõttes on Taagepera mõttekäik tuletuslik. Ei saa väita, et meil pole riigimehi. Neid iseloomustab nii võime teha raskeid otsuseid kui ka näha kaugemale kui järgmised valimised.
Teistpidi võttes aga: kui kandideeritakse europarlamendi või kohalikel valimistel ilma kavatsusetagi valituks saades sellel kohal tööle asuda, siis pole vaja ka imestada, et usaldus poliitikute vastu on nii madal.
Äkki just seetõttu, et poliitikute usaldus on madal ja soov oma tegude eest vastutada tundub tagasihoidlik, kostuvad nende valimiste eel rohkem sõnad “usaldus”, “ausus” ja “õiglus”?
Ju on siis taibatud, et just need tunduvad valijaile olulised. Tõsi, ausus ja usaldusväärsus on abstraktsed mõisted, aga on väga hea, et otsused langetatakse ka üldistest põhimõtetest, mitte vaid konkreetsetest lubadustest lähtuvalt.
Riigikogu avaistungi kõnes ütlesite, et Eesti võiks olla riik, kus rumala bürokraatia asemel tegeldakse ainult sellega, milleks ametkonnad on ellu kutsutud: teha elu Eesti rahvale elamisväärsemaks, kujundada ettevõtluskeskkond kindlamaks ja õiglasemaks.
Kuidas teile tundub, kas seesugune sisemine soov on meie võimuesindajatel olemas? Rahvas ootab seda väga.
Usun, et see soov on olemas. Sest kui seda pole, miks siis üldse poliitikas osaleda? Muidugi varieeruvad suhtumised ka sel alal. On pühendunud poliitikuid, kes teevad oma tööd sisemise usuga paremasse tulevikku. Ning on neid, kelle sõnad ja teod ei käi sugugi käsikäes.
Eelmises Maalehes räägib Peipsi-äärse Vilusi küla mees Mikk Sarv, et riik ei ole huvitatudki neid aitama – ei ole teid, isegi tuletõrjeautod jäävad liiva sisse kinni ja majad põlevad maha. Elion keeldub ehitamast kilomeetri pikkust sidekaablit, millega saaks liituda 20 peret. “Kui riik regionaalpoliitikat ka tegudes teeks, ei läheks ettevõtjad minema ja meie kant oleks Eesti jõukamaid,” ütleb Sarv.
Hea meel on tõdeda, et inimesel on säärases olukorras säilinud optimism ja tahe, aga ometi ei leia ta riigilt tuge. Mida sel juhul peaks tegema?
Elades ise paigas, mida võib nimetada ääremaaks, mõistan Mikk Sarve nukrust. Kui tahame, et Eesti ei koosneks ühest suurlinnast ja rahvuspargist Eesti Vabariik, siis ei tohi me inimeste muredele niiviisi käega lüüa. Käegalöömine tähendab ju riigile loobumist sellest piirkonnast, nendest inimestest.
Kui asi teede ja telefonidega on tõesti nii, nagu Mikk Sarv räägib, tähendab see, et ühes Eesti paigas on inimesed vähem kaitstud, väiksemate õigustega. See aga rikub demokraatia reegleid.
Kuidas saab nii olla, et majad põlevad, aga teed pole? Eesti riik pole ju mingi turumajanduslik eksperiment. Kui hinnata asju ainult põhimõttel “tasub – ei tasu”, siis võime küsida, miks meil seda Eesti Vabariiki üldse vaja on.
Aga me siiski arvame, et eesti rahval on oma kodu ja see kodu on Eesti Vabariik. Kui me ütleme, et ma hoolitsen selle eest, et mul on hea eesuks ja mul on tore köök, aga meie kodus on üks nurk, mille jätame hooletusse, laseme laguneda, siis hävib lõpuks kogu maja.
Eelmisel nädalal küsisime peaministrilt, kas ta on valmis pärast valimisi tegelema tõsiselt haldusreformiga ja mitte regionaalministri ettepanekut järjekordselt välja naerma. Peaminister Ansip ütles sõnaselgelt, et ei ole.
Teise koalitsioonipartneri IRLi esindaja Mart Laar tunnistas reedestel kärajatel, et haldusreformiga venitamine on nii tema kui ka valitsuse suuremaid vigu. Milline on teie seisukoht?
Eesti vajab haldusterritoriaalset reformi. Iseasi on see, kas muutusteks ollakse valmis. On ju palju näiteid kohalikest omavalitsustest, kus enam endaga toime ei tulda, aga kus sellele vaatamata ei soovita ka midagi tõsist ette võtta.
Toime ei tulda, kui saadud toetusest läheb enamik mitte rahva teenimise, vaid iseenda olemasolu säilitamise tarvis. Küsin: miks peaks riik sellist omavalitsust toetama? Vald või linn on ju kodanike, mitte iseenda jaoks.
Riik on omavalitsustele delegeerinud palju ülesandeid, teiste seas näiteks ehituslubade väljastamise. Kui aga vald seda teha ei suuda, mis on siis selle valla olemasolu õigustus?
Eesmärk ei ole aga suurendada või vähendada omavalitsuste arvu ega soovis midagi efektiivsemaks muuta. Eesmärk on, et Eesti Vabariigi kodanik, kes elab 200 km kaugusel pealinnast, saab täpselt sama hästi oma asjadega hakkama, nagu saab see, kes elab Kadriorus.
Kodanikud on riigi ees võrdsed ja nad peavad saama riigiga suhelda samal viisil ning moel. See on meie põhiseadusega paika pandud kohustus, et kõik inimesed on riigi ees võrdsed.
Ida-Virumaa on olnud mitmel põhjusel probleemne. Nüüd, enne valimisi, tõusis sealses Alajõe vallas rahvaarv n-ö surnud hingede varal kolmandiku. Kas Eesti Vabariik ikka kehtib seal täiel määral?
Seal, kus Eesti seadused kehtivad ja toimivad, seal on ka Eesti Vabariik. Tõsi, ka seaduste raames saab kõiksugu asju korda saata. Aga selge on see, et kui niisugused asjad toimuvad, siis petetakse Eesti rahvast, seega ka Eesti riiki.
Me peaksime uskuma inimeste headusesse nii kaua, kuni nad meid petnud pole. Kui teeksime teistsugused seadused, mis välistavad kõikvõimalikud kõrvalekalded, ähvardaks meid endid igal hetkel oht seaduserikkujaks osutuda.
Alajõe, Paldiski ja teiste sarnaste juhtude puhul aga võib küsida, kas nad on õnnelikud nende inimeste üle, tänu kellele nende vald või linn avalikkuse ees veidi imelikku valgusse sattus.
Võib-olla tuleks siin meenutada rahvatarkust – mida tegi ka Rein Taagepera –, et petad mind üks kord, häbi sulle, petad mind teist korda, häbi mulle.
Põltsamaa ühisgümnaasiumi õpetaja rääkis Maalehe ajakirjanikule loo, et koolis on lapsi, kellele koolitoit on ainsaks söögikorras. Hommikul küsivad nad köögitädidelt, kas eelmisest päevast on midagi järel. Samal ajal kärbitakse eelarvega ka koolitoitu.
Mida öelda töötule pereemale ja toitu ootavatele lastele? Et kolige linna? Või et te pole lihtsalt jätkusuutlikud?
Kärpides ja veel kord kärpides peame olema kindlad, et proportsioonid on õiged. Küsimust ei saa päris nii asetada, et sellest ja sellest rahast me midagi kärpida ei tohi. Nõnda arutledes liigume suunas, mille tulemusi oleme näinud õnneks veel vaid väljaspool Eestit.
Me ei saa rohkem kulutada, kui meil on. Pankrot pole ju vaid lihtsalt sõna, kunstiline kujund, vaid tegelik olukord, kus meil polegi enam raha. Õnneks on Eesti majanduse seis, nii raske kui ta ka pole, vähemalt jätkusuutlik.
Hiljuti esitas konjunktuuriinstituut oma suhteliselt optimistliku prognoosi. Seejärel kutsus majandusminister Juhan Parts tarbima, sest eraisikute hoiused pankades on suuremad kui eales varem. Kas pole vastutustundetu rahvast praegu tarbima kutsuda?
Endale lubada võite midagi vastavalt usule, et saate seda endale lubada. Kui olete ebakindlad, ärge ostke veel.
Tõsi on, et vähene tarbimine on üks paljudest majanduslanguse põhjustest, aga ka see, et meie emotsioonid on tegeliku olukorraga nihkes. Kui näiteks kuus kuud tagasi oli tegelik olukord väga sünge, ei olnud see inimestele veel kohale jõudnud. Nüüd on tunda esimesi positiivseid märke, ekspordiga seotud ettevõtlus on väikesel tõusul, aga meie hirm tundub suurem kui varem.
Olete Läänemere strateegia idee algataja ja seda hoogsalt kiitnud. Aga karta on, et enamik omavalitsuste volikogude kandidaate ei tea strateegia sisu. Öelge palun paari lausega, mida kujutab endast Läänemere strateegia.
Lühidalt on Euroopa Liidul igasuguseid piirkondlikke programme. Läänemere strateegia on nn makroregionaal-ne programm, mille idee on, et alates 1. maist 2004 on Läänemeri sisuliselt Euroopa Liidu järv, mis enam mitte ei lahuta riike, vaid pigem liidab. Ning kui meil on juba kord selline võimalus, teeme siis midagi koos! Peale kõige on meil ju ka mitmeid ühiseid tõekspidamisi.
Euroopa Liit sätestab miinimumi, mille peame tegema. Aga võime ju teha rohkem! Minimaalne, mida võime teha, on teha elu kergemaks. Piiri ületada on lihtne, aga proovige praegu kas või lähiriigist pärineva inimesega abielluda! Proovige seal asutada oma firma! Jah, põhimõtteliselt on see võimalik, aga millist vaeva kõik nõuab.
Läänemere strateegia pakub meile võimalusi mitte mõelda, et ah, ma olen Hiiumaalt ja ma olen nii kaugel Tallinnast, vaid seda, et vaat kui lähedal ma olen Stockholmile ja mida me saame koos ära teha.
Raha sel programmil veel pole.
Just praegu on õige aeg tegutseda, koostöö alused rajada, seadusi muuta, et aastateks 2013–2020 raha saada.
Kas inimeste hirmul, et väljast tulnud raha toel toimiv ulatuslikum koostöö vähendab piirkondlikku eripära, on alust?
Kuskohast nad selle mõtte küll võtavad? Ja kes need inimesed on? Igatahes mitte need, kellele väiksemad kultuurid tähtsad on, kes iga päev nendes projektides kaasa löövad.
Setod, võrokesed, mulgid ja saarte elanikud saavad europrojektidest raha oma kultuuri tarvis ja nende eripära suureneb. Kuidas saakski suurem raha omapära vähendada?
Vaadake, kuidas Soomes ja Iirimaal kohalikku omapära soodustatakse.
Vikerraadio kihnukeelsetes uudistes küsis reporter Mere Marju ühelt Kihnu verd mehelt, kas poliitikas on üldse võimalik ausalt hakkama saada. Vastus oli, et ausaid mehi on poliitikas küll, aga ausalt hakkama pole seal võimalik saada. Miks on nii?
Mind teeb murelikuks see vapslik väntamine, et poliitik on pätt ja kaabakas. Kui viia seesugune mõttekäik loogilise lõpuni, saame tulemuseks, et demokraatia on halb asi ja selle asemel võiks olla midagi n-ö kindlakäelisemat.
Teie siis usute, et...
...et valdav osa poliitikuid pole ebaausad. Kõiki poliitikuid ei saa nimetada pättideks. Kui me nii mõtleme, siis mida see lõpuks meie endi kohta ütleb? Et tuleks keegi teine ja valitseks meid?
Meie poliitika on täpselt sama hea kui me ise oleme! Kui üks inimene ei käitu nii, nagu teile meeldib, siis ärge valige teda. Aga ärge loobuge oma usust Eesti Vabariigi suhtes.
