Ei, tundlik see küll ei ole. Küll aga mind leebelt öeldes teeb päris kurvaks, kuidas see võimaldab mõnedel inimestel neid probleeme ekspluateerida ja olla rassistlik.

Minu nägemus Eestist on siiski kaasaegne, avatud ja liberaalne riik, milleks ta oleks kujunenud ilma nõukogude okupatsioonita. Siis ma aga kuulen või näen neid avaldusi. Teate, kui ma kuulen seda “kui on must, näita ust”, tuleb mulle meelde võidupüha tähistamine Kärdlas, kus rahva suure aplausi saatel marssis mööda USA sõjaväelaste rühm. Nii mustanahalised, latiinod kui valged.

Kui Eesti satub hätta, kas me siis kutsume Ameerikat appi, aga ütleme, et me musti siia ei lase? Ma ei tea, kas inimesed mõtlevad ka, mida see tähendab?

Kui lugeda neid lugusid, kuidas on mõnitatud ja ähvardatud inimesi, kes näevad teistmoodi välja – Eesti Ekspressis ilmus hiljuti kirjeldusi sellistest kogemustest –, siis see teeb mind küll õnnetuks.

Hiljuti oli meedias lugu, kuidas Võrru sattunud egiptlane sai verbaalse, kui mitte füüsilise rünnaku objektiks, ning asja sekkunud eestlane küsis tolle ründaja käest, miks tal nii pruunid silmad on. Ründaja tunnistas, et tema enda vanaisa oli grusiin.

Kui teada midagi veidi geneetikast, siis ega tõupuhtus, mille teooria on selliste asjade taga, ei pruugi üldse olla kuigi hea. Ja teiseks, kes on Eestis puhtatõuline? Mina ei tea. Piinlik on selliseid asju lugeda.

Kas eestlasi on põhjust pidada Euroopas mingiks eriliselt rassistlikuks, ksenofoobseks, võõrapelglikuks rahvaks?

Ei ole. Küll on toimuv paraku andnud Lääne-Euroopas põhjust taasluua kuvandit Ida-Euroopast kui arengupeetusega piirkonnast, kus elavad primitiivsed ksenofoobsed inimesed, arendada jälle stereotüüpset lähenemist n-ö Ida-Euroopasse.

Kui otsida üht punast joont läbi minu elu, siis on see vastuseis põhjendamatult negatiivsele, üleolevale suhtumisele idaeurooplastesse, nagu me ei oleks veel päriselt eurooplased. Selline ebaõige suhtumine teeb haiget ja muudab mind trotslikuks.