"Ka väga arenenud riikides nagu Luksemburg, panin eelmisel aastal lehesabast juhuslikult tähele, on selline kallutatus olemas! Aga vanurite hädad olukorras, kus nad on Haigekassale puhas kulu? Kas sellel võib olla seos kõrvulukustava vaikusega, millega ühiskond reageerib geriaatria ja dementsuse probleemidele? Kas sedasi edasi minna on eetiline? Meie keeles nimetatakse seda raviteenuste osutamiseks sotsiaalmaksu maksjatega võrdsetel alustel soodustatud isikutele. Äkki on see tegelikult ikkagi hoopis – pole osalust, pole probleemi," mõtiskles president.

Oma kõne seistas president mitmeid mõtlemapanevaid küsimusi, uurides, milline on ja milliseks võib kujuneda riigi, inimese ja eraettevõtluse roll sotsiaalse kindlustatuse tagamisel? "Kas sotsiaaltöötaja tohib anda 10 eurot taadile, kes naabrimemme puud kuuri viskaks? Aga pensionil õpetajale, kes kõurikule matemaatikat õpetaks? Täna ei tohi. On kuritarvituste oht. Aga hindame riske – mis on suurem risk – memm külmas või 2 eurot naabritaadile liiga makstud? Mitte keegi peale kohaliku sotsiaaltöötaja ei tea, kuhu igal konkreetsel juhul "koer tegelikult maetud on"."

President tõdes, et kui sotsiaalses kindlustatuses otsida lihtsaid, mustvalgeid ja üldistatavaid lahendusi, võib ilma pikemata öelda, et nad pole väga suure tõenäosusega kuigi head.

Ta rõhutas, et eesmärgiks peab olema sotsiaaltöö suurem operatiivsus, sest kaotatu tagasivõitmine on kulukam ja keerulisem. Tihti pole see enam võimalikki.

"Lihtne näide Eesti tänasest elust - kui laps saab ortopeedilised sisetallad, siis ei peaks nende soodsalt saamiseks vajalike paberite arv ühe lapse kasvamise jooksul kolmekordistuma, kusjuures ühe paberi saamiseks tuleb veel teha ka sisuliselt mõttetu visiit ortopeedi juurde, kuigi ka perearst suudab hinnata taldade jätkuvat vajalikkust. Mis on meie riskianalüüs sellisel juhtumil? Kas me tõesti arvame, et rohkem kui mingi 0,01% hüpohondrikest lapsevanemaid viitsiks oma lapsele mittevajalikke tugitaldu muretsema minna, kui soodustuse saamiseks piisaks ühest perearsti tõendist, kui tegu on korduva soetusega? Laste jalanumber vahetub 2x aastas, iga sellise lapse pärast jääb täna kahel inimesel ortopeedi juures asja pärast käimata!"