PRESIDENT TUNNUSTAB | Kaupluseauto pidaja Õie Maiste toob toidu koju kätte

 (32)
PRESIDENT TUNNUSTAB | Kaupluseauto pidaja Õie Maiste toob toidu koju kätte
Foto: Argo Ingver

“Taadu, õlletädi, vana piimapukk, juustuküpsise sõbrad, ökode maja” - paberile on kirjutatud Antsla ümbruse lavkapeatuste koodnimed, kus Valgetähe medali pälvinud Õie Maiste teisipäevasel ringil peatub.

Nähtavus on täna ühtlaselt valge ning lumi paks, mistõttu keegi kaubaauto müüjat väikese hilinemise eest ei noomi.

“No mis see lumi teeb!” hüüab Õie rõõmsalt naisele, kes nendib, et ostukott on lund täis sadanud.

Mida külmem ja lumisem ilm, seda rohkem inimesi lavkat ootab. Enda autode lume alt välja kaevamine on ju tülikas, suvel on linna poodi pääsemine lihtsam.

Õie: “Iga ilmaga peab sõitma! Tädi ju küsib, et kas külmaga ikka sõidate. Kuidas siis öelda, et mitte?” Foto: Argo Ingver
Seotud lood:

Nagu linnas, saab viisakasse Ford Transitisse mahutatud kaupluses maksta pangakaardiga. Selle erinevusega, et ostja palub Õiel PIN-koodi sageli ise sisse toksida. Nagu pealinnas, toob Õie vajadusel komplekteeritud toidukoti koduukseni.

“Eks tegemist on päeva jooksul ikka, aga inimesed annavad palju jõudu tagasi. Hea on näha, et oled vajalik," ütleb Õie, kes satub viimasel ajal ise lavkarooli vähem, kuna korraldada tuleb viies maakonnas nädalas korra-kaks ringe tegevate autode tööd.

Kilogramm räime mehele, kes sattus lavka peatumise ajal mööda jalutama. Foto: Argo Ingver

Kalaletist autolavkaks

Mõni kutsub FIE Rait Marken nime all sõitvat lavkat endiselt kalaautoks, kuna ettevõtmine sai 20 aasta eest alguse Põlva turu kalaletist. Esmalt müüdi seal edukalt, aga konkurentsi tihenedes peeti targaks autoga kalad koju viia.

Kui külarahvas palus, et tooge juba piima ning leiba ka, muutus sortiment vaikselt külapoega võrreldavaks. Ühendust võtsid üha uued vallavanemad, kes palusid marsruuti laiendada.

Õie on oma kodu pununud Karilatsisse. Ka tema abikaasa sõidab FIE Rait Marken nime all kauplusautoga. Foto: Argo Ingver

Alles möödunud suvel pandi käima kaubaring Pärnumaal, kuna Tori kauplus sulges uksed. Sügisel tuli uus pood asemele, aga lavka sõidab ikka edasi.

“Alguses paned sildid välja ja vaatad, kas keegi üldse tuleb,” tutvustab Õie uute maade vallutamist. “Ega me pole nendel marsruutidel ainsad kaubaautod, konkurents ikka käib. Inimene valib selle, millega rohkem rahule jääb.”

Kui Antsla Tarbijate Ühistu kaubaauto mõne aja eest töö lõpetas, oli Õie nõus marsruudi üle võtma. Foto: Argo Ingver

Ootab kliente juurde

“Jõudu on, paisuks aga veel,” ütleb Õie, kes on valmis olemasolevaid marsruute täpsustama või uues kohas alustama.

Kui keegi Lõuna-Eestis soovib, et auto ka tema vanaema-vanaisa juures peatuma hakkaks, tasub uurida, mida Õie selle peale kostab.

“Miks minna linna, kui lavka käib?” ütleb elurõõmus kelguga habemik, kes kodumaja kõrval iganädalast toidukraami ostab.

Mis on lavkapidaja töös keerulist?

Kuigi Õie suhtub igapäevatöösse silmnähtava rõõmuga, kiidab kolleege ning elu üle ei kurda, nimetab ta ajakirjaniku küsimuse peale kuus aspekti, mis lavkapidaja töö keeruliseks teevad.

“Iga töö on omamoodi raske, kui seda hingega teha tahad,” ütleb Õie.
  • Tunned vastutust vara eest, mida vead.
  • Liiklust peab väga tähelepanelikult jälgima.
  • Tuleb püsida graafikus ning väga kaua ostjatega laterdada ei saa.
  • Pikanäpumeeste suhtes tuleb silmad lahti hoida.
  • Uue töötaja leidmine. Kes saab lapse, kellel on mured tervisega, kellele töö ei sobi.
  • Uue inimese väljaõpetamine. Lavkabussi marsruut kulgeb mööda külateid ning pole lihtne kõiki õigeid teeotsi meelde jätta. Lisaks veel lavkamüügi eripärad.
Kalabussina alustanud lavkat teatakse endiselt kala järgi – müügil on jahutatud räim, suitsukala, soolaheeringas, kevadeti haug, latikas, särg ja forell. Foto: Argo Ingver