Tõde tõuseb, valed vaovad,

otsad ikka vette kaovad.

ANDRES ÜLVISTE



Erinevus rikastab

Juba aastaid on Eesti otsinud superstaare, selgeltnägijaid, talente ja muid toredaid ning hakkajaid inimesi.

Justkui sellest oleks veel vähe, püstitati hiljaaegu uus ning esmapilgul võimatuna näiv ülesanne — leida inimene, kelle vennanaine on mustanahaline, tütar abielus välismaa mehega, poeg abielus mehega, õde armunud sõbrannasse, töökaaslane moslem ning trennikaaslane mustanahaline.

Pärast pikki ja raskeid otsinguid õnnestus “Naeril” see inimene lõpuks üles leida. Tegemist on pealtnäha täiesti tavalise eesti mehega, kellele karm saatus on teisigi vingerpusse mänginud.

“Abiellusin Maiega juba kolmekümne aasta eest,” selgitab Kanaküla masinaühistu traktorist-haakija Holger. “Oli neiu nagu iga teinegi, pikk ja sihvakas linalakk, ehtne rannapiiga. Ja nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tuli välja, et Maie on mind terve elu petnud ning tegelikult on ta mustanahaline ja matsakas neegrinaine.”

Holger kuivatab pisarad ning jätkab: “Peagi sündis meile poeg. Terve ja tugev poiss, kaalus sündides 3,8 kilo ja oli 52 sentimeetrit pikk. Panime ta kooli, selle lõpetas poiss ainult viitega. Siis käis Tallinnas ülikoolis ja õppis inseneriks. Kõik oli justkui korras, hakkasime just poja pulmadeks valmistuma.

Kuid eile õhtul saime poisilt kirja, milles ta teatas, et on lõpuks otsustanud kapist välja tulla, kuna ei suuda enam oma tegelikku olemust varjata. Nimelt leidis poeg, et tegelikult on ta lätlane! Nüüd kolibki koos pruudiga Daugavpilsi.”

Kuid see pole veel kõik. Just “Naeri” külaskäigu ajal teatas Holgeri 96aastane ema, et ta on tegelikult Seeba kuninganna ning tema vanaisa oli türgi sultani hobune.

Kui selgus, et Holger pole mitte oma laste isa, vaid hoopis ema, oleks ta peaaegu depressiooni langenud.

Sellest päästis teda aga rõõmus kiri Nigeeriast, milles teatati, et ta on Nigeeria kunagise presidendi Nnamdi Azikiwe ainus pärija ning et tema pangakontole laekub peagi 28 miljonit Ameerika dollarit.

SERGEI KRAANA

projektijuht



VILDE VAADE

Pihl tuleb pika ilu peale — just nõnda ma ütlen, kui vaadata viimaseid sotsiaalseid sündmusi. Ta on varsti tagasi, üsna varsti. Pihl tuleb pika ilu peale, uskuge mind.

Kuid see pole veel midagi. Minu maailm varises kokku, kui esimesed tähed tantsuvõitlusest välja langesid. Kuidas küll edasi elada, kui iga nädal keegi välja langeb, seda ma ei tea.

Aga seda ma tean, et raha tuleb panka viia. Kui hiljuti algas kampaania, et korja mündid kokku ja vii need panka, siis õige pea algab kampaania ka paberraha kohta — kogu oma raha kokku ja vii need panka ära.

Pank on üks turvaline koht. Vii nii palju, kui sul seda on ja nii palju, kui tassida jaksad. Niikuinii ei lähe neid ju enam vaja, kui kroonid kaovad.

Kohtusin Riigikogu kohvikus (lipsasin valvuripreilide nina eest salaja sisse) inimestega. Jah, neid seal veel on. Kui aga Riisalu, Lengi ja Gräziniga kohtusin, läks jälle joomaks lahti.

1000kroonise eksperimendiga alustanud Lenk pugis salaja punase veini marinaadis seakarbonaadi ahjukartulitega. Riisalu rääkis, miks ta Tätverega merel käis. See pidi lihtsamast lihtne olema — ta oli kõigest keskerakondlik reisisaatja. Mis siin enam iriseda. Inimene sai tööd ja olge vait! Gräzin oli seekord õnneks vaikne.

Pärast tegime kamraadidega kohvikus mõne liitri õlut ja käisime meedikute juures kopsumahtu mõõtmas ja alkomeetrisse puhumas — et kes kõige rohkem täis on. Tulemusi ma avalikustada ei tohi, kuna need on delikaatsed isiku andmed.

Varsti tuleb meil kellakeeramine, kuid minuni jõudnud andmete järgi võib see ka ära jääda. Selleks on kaks põhjust. Esiteks: meid ähvardab tuhande aasta karmim talv. Teiseks: jaanuarist saame euro.

Teadlaste sõnul pole veel lõpuni selge, kuidas võib kellakeeramine mõjutada euro kurssi ning mis võib juhtuda, kui kella keerata enne euro saabumist. Uurimised käivad.

Kui neil juttudel on tõepõhi all, siis on selge, et uuest aastast kellasid ette ega taha ega õigeks keerata ei tohi, sest see võib majanduse rööpast välja viia.


ANTON VILDE

ei mõtlegi kapist välja tulla



MUDA MIHKEL PAJATAB

Hiljuti läksime pealinna Leida klassi kokkutulekule. Kuna kutsuti talveaeda, panin karvamütsi pähe, võtsin endale suusad ja Leidale kelgu kaasa.

Kui kohale jõudsime, vaatasid meile vastu õitsevad puud ja lilled ning soojakraade oli üle kahekümne. Poetasime kelgu ja suusad puu alla ja nautisime koosviibimist.

Enne tahtis Leida Balti jaama R-kioskist lotopileti osta, sest just sealt saab seitsme miljoni krooniseid võite.

Selgus, et tegemist oli kõige labasema pettusega — miljonitest oli asi kaugel nagu Luuavarre Uus-Meremaast. Leida saadab nüüd pileti Euroopa kohtusse ja nõuab tekitatud moraalse kahju eest paar miljonit eurot.

Jah, eks rahal ole väge ja võimu. Nüüd tulid tohtrid samuti mõttele hakata haigetelt raha sisse kasseerima ammu enne vastuvõttu.

Kujuta ette, et ühel päeval hakkab sul süda jukerdama. Helistad polikliinikusse. Sealt öeldakse, et andke raha ja siis paneme teid järjekorda ning paari aasta pärast pääsete tohtri vastuvõtule.

Loomulikult ei ela ükski südamehaige nii pikalt. Sellepärast küsitaksegi raha ette — sest ega surnu käest saa enam sentigi.

Luuavarre kaupluses algasid poolhullud päevad. Kõikide kaupade hindu tõsteti nädalaks poole võrra. Poefilosoofid on vihast sinised. Muidugi aitab näovärvusele kaasa ka niiske ja kõle ilm.

Nende pahameel on täiesti õigustatud. Kujutage ette olukorda, kui teie igapäevasest toidunormist pool ära võetakse.

Filosoofid peavad nüüd seitsme päeva jooksul loobuma poolest oma põhitoiduse kogusest — plastpudelitäiest õllest. Kust leida selline kogus tühja taarat, et oma igapäevase vedeliku norm saaks täidetud ja parematel päevadel isegi ületatud?

Jah, eks ta ole, nagu on armastanud öelda üks maailmaklassik.



VAATAKS TÕTT

PRIIT SIMSON: “Näib, et erinevalt maailma avalikkusest peab idanaaber Eestit 1991. aastal sündinud sohilapseks, kes sigitati siis, kui ajalugu purjus oli.”

Postimees, 27. jaanuar 1998



TÕRRE PÕHJAST

Elu on see, mis juhtub siis, kui und ei tule.

FRAN LEIBOWITZ



TÕSI TAGA

Maailmas on miljoneid piltilusaid naisi, kuid Eesti naised kaaluvad nad üle.

HEIKI MAIBERG

Eestlaste sõnaahtruse tõttu plaanib Eesti Keele Instituut kasutusele jätta vaid viis käänet: mõnitav, ihaldav, omastav, äraütlev ja mittemidagiütlev.

Lisaks kaalutakse, kas mitte lülitada grammatikasse ka umbusaldavat kõneviisi ja mõningad ringkonnad tunnevad puudust järeleminevast käändest. See vastaks küsimusele: kes läheb järele?

Riigikogus tuntakse ainult kolme käänet: imestav, omastav ja osatav.

NETI RENT

Naeri karikatuur.