PUUST JA PUNASEKS | Kuidas saab kandidaadile antud häälest koht volikogus
Kõige lihtsamalt käib kohtade jagamine juhul, kui valimised vallas või linnas toimuvad ühes ringkonnas, mis on kogu omavalitsuse suurune. Selline olukord kehtib seekordsetel valimistel 70 valla ja linna puhul.
Kui hääled on loetud, jagatakse kandidaatide antud kehtivate häälte arv volikogu kohtade arvuga. Tulemuseks on lihtkvoot. Iga kandidaat, kes on valijatelt hääli saanud vähemalt lihtkvoodi jagu, on osutunud valituks. Sealjuures on ta saanud isikumandaadi.
Kui osa volikogu kohti on sel viisil jäänud jagamata, tuleb asuda nimekirjamandaatide juurde. Siin tuleb ka mängu viie protsendi künnis, ehk kui erakonna nimekiri või valimisliit kokku pole saanud vähemalt viis protsenti omavalitsuses antud kehtivatest häältest, siis ta selles jagamisvoorus volikogu kohti ei saa.
Jagajate meetod
Nimekirjamandaatide jaotamisel on kasutusel d’Hondti jagajate meetod. See võib kõlada keeruliselt, ent arvutuskäik ise on väga lihtne. Igale nimekirjale on antud teatud arv hääli. See häälte arv jagatakse läbi jagajatega 1, 2, 3, 4 jne ning saadakse nimekirjale võrdlusarvud. Seejuures jäetakse kõrvale nii palju võrdlusarve, kui nimekirjale juba on isikumandaate antud.
Võrdlusarvude kõrvutamisel selgub, milline nimekiri saab endale järgmise mandaadi. See, kes on aga konkreetne edukas kandidaat antud nimekirjas, sõltub sellest, kes neist on enam hääli saanud.
D’Hondti meetodi kasutamine toob kaasa selle, et üks häältemagnetist kandidaat, kes kogub näiteks mitme lihtkvoodi jagu toetust, saab enda järel volikogusse “sisse tõmmata” veel teisi sama nimekirja kandidaate. Aga kes need täpsemalt on, sõltub ikkagi juba valijate toetusest neile teistele.
Mitme valimisringkonna puhul käib valimistulemuse selgitamine põhimõtteliselt samamoodi, ent nii isikumandaatide jaotus kui ka järgnev nimekirjamandaatide jagamine toimub igas ringkonnas eraldi. Juba enne on valimiskomisjon kindlaks määranud, mitu volikogu kohta konkreetses ringkonnas jagamisele läheb.
Viie protsendi künnist aga arvestatakse siin mitte ringkonna tulemuse, vaid kogu omavalitsuse valimistulemuse pealt.
Selliseid omavalitsusi on nendel valimistel kaheksa.
Kõige keerulisem on valimistulemuse selgitamine aga Tallinnas. Selleks on eraldi kord, kus kasutatakse kolme astet. Isikumandaadid jagatakse ringkondades, nii nagu eelmistelgi puhkudel. Teiseks lähevad jagamisele ringkonnamandaadid: neid saavad nimekirjad endale nii mitu, kui mitu korda nende poolt ringkonnas saadud häälte arv ületab lihtkvooti (eelnevalt jagatud isikumandaadid võetakse sealt maha).
Kolmandas astmes jagatakse Tallinnas ülelinnaliselt kompensatsioonimandaadid d’Hondti jagajate meetodil, kusjuures eelmistes astmetes jagatud kohtade eest jäetakse iga nimekirja puhul neile arvutatud võrdlusarve vahele.
Peibutuspardid ja kaks tooli
Üheskoos seekordsete kohalike valimistega on tulekul ka oluline poliitiline muudatus: kui siiani ei tohtinud Riigikogu liige töötada samal ajal kohaliku volikogu liikmena, siis alates 16. oktoobrist see keeld kaob ning volikogudesse valitud parlamendisaadikud tohivad seal vabalt kaasa lüüa.
N-ö kahe tooli seadusemuudatuse, mis lubab parlamendisaadikud volikogudesse, võttis Riigikogu vastu eelmise aasta juunis, ent antud punkt jõustub eelseisvate kohalike valimiste järel.
Neli vallavolikogu — Kõpu, Lääne-Saare, Vormsi ja Kose — pöördusid kahe tooli asjus Riigikohtusse, ning taotlesid selle põhiseadusevastaseks tunnistamist. Tänavu mais otsustas aga Riigikohus, et seadus jääb jõusse ning tulevikus võivad poliitikud ühitada tööd parlamendis ja omavalitsuse volikogus. Riigikohus leidis, et kuigi muudatus „võib soodustada üleriigilise ja kohaliku poliitilise otsustustasandi teatavat põimumist”, siis kohtade ühitamine ei tähenda, et Riigikogu liige peaks tegema volikogus otsuseid vastuolus kohalike huvidega, ning põhiseadusega vastuolu ei leidu.
Nende valimiste tulemusel on oodata kohalike volikogude täienemist praeguste parlamendisaadikutega, kes võivad neis ka praktikas tööle asuda. Tegelikkuses ei seganud muidugi ka senine kord riigikogulaste osalemist kohalikel valimistel, ent seda võis käsitleda pigem otsese peibutuspartlusena. Indulgentsiks võis tuua üksnes selle võimaluse, et Riigikogu liikme mandaat lõpeb enne volikogu tööperioodi ning sellisel juhul sai rahvasaadik Toompealt üle kolida kohalikku elu arendama. Nüüd on põhjust eeldada, et olukord muutub põhjalikult.
Küll võivad edasi peibutada ministrid, ning peale kahe erandi ongi nad kõik neil valimistel väljas. On kujunenud teatav traditsioon, et ametis olev peaminister kohalikel valimistel ei kandideeri, ja ka Jüri Ratas on seda tava pidanud. Ei kandideeri ka kaitseminister Jüri Luik, üks sellenimeline kandidaat Võrumaal on tema nimekaim.
See, et Ratas ise ei kandideeri, pole seganud teda aga kampaanias osalemast ja plakatitel Keskerakonda toetamast.
Minister volikogus töötada ei saa
Ülejäänud valitsuse liikmed on kõik kandidaatidena osalemas. Enamik Tallinnas: Sven Mikser, Andres Anvelt, Indrek Saar ja Jevgeni Ossinovski (SDE), Mailis Reps ja Jaak Aab (Keskerakond), Siim Kiisler ja Urmas Reinsalu (IRL). Majandusminister Kadri Simson kandideerib oma tavapärases valimisringkonnas Pärnus, ning kui Keskerakond on seal edukas, pole välistatud tema lahkumine valitsusest Pärnu linnapeaks. Kaia Iva (IRL) kandideerib Türil, maaeluminister Tarmo Tamm (Keskerakond) Põlva vallas ning rahandusminister Toomas Tõniste (IRL) ja ettevõtlusminister Urve Palo (SDE) Viimsis.
Valitsuse liige seaduse järgi mingeid muid ameteid pidada ei või (v.a akadeemilised rollid). Juhul kui ministrid valitakse volikogudesse — ja väga tõenäoliselt on enamus neist edukad, sest tegu on Eesti tuntumate poliitikutega –, siis nende volitused seal peatuvad ajani, mil nad enam ministrikohal ei tööta.
