RAAMAT | Karjapoisist presidendiks
Väga hea, et Peeter Ernits selle töö ette võttis ning et “Viimane Rüütel” on nüüd ilmavalgust näinud. Tegemist on kahtlemata kõige põhjalikuma ja ambitsioonikama käsitlusega Arnold Rüütlist, mis seni avaldatud, ning on päris tõenäoline, et vähemalt mõneks ajaks see ka nii jääb.
Ma ei pea sugugi võimatuks, et Eesti riigitegelastest nagu Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves ja Edgar Savisaar, kirjutatakse elulugusid veel ka suhteliselt kaugeski tulevikus – Soomes ilmub ju Mannerheimist jätkuvalt igal aastal midagi uut – kuid kahtlen, kas tulevastel autoritel saab vähemalt Rüütli puhul olema sarnased võimalusi tema kaasaegsetega suhtlemiseks nagu Peeter Ernitsal. Aeg teeb oma töö ja ka selle raamatu olulistest tegelastest ja allikatest ei ole meie seas enam Endel Lippmaad, Ülo Nugist ja mõnda teistki.
Nii see paraku läheb ja kui siin millegi üle imestada, siis pigem selle üle, et Mihhail Gorbatšov on nii heas vormis, et ilmutas alles äsja uue raamatu, või et 1991. aasta sügisel Moskvas Eesti delegatsiooni liikmetele lambapead pakkunud Nursultan Nazarbajev juhib Kasahstani veel ka 26 aastat hiljem. Imestada on siin muidugi vähe, kui mõelda, et nemad kumbki on ju Arnold Rüütlist mitu aastat nooremad.
Kõigiti vajalik elulooraamat
Selles mõttes ma paneksin Peeter Ernitsale vastutuse, et tema raamat kindlasti jääb pikaks ajaks „selleks“ raamatuks president Rüütlist, mis võetakse esimesena kätte, kui tema kohta on tarvis infot leida, ning ka üks olulistest köidetest selle ajalooperioodi kohta Eestis üldse, mis puudutab Rüütli tegevust nõukogude kohalikus võimuladvikus ja Eesti iseseisvuse taastamise perioodi, kuid tegelikult vähemalt tema presidendiaja lõpuni välja 2006. aastal.
Kas „Viimane Rüütel“ kannab sellise paiga Eesti suurte meeste elulugude seas välja? Pärast põgusat esimest lugemist tundub, et vastus on nii ja naa. Autor on kindlasti suure töö ära teinud. Tekstis esinevatest rohketest allikaviidetest on näha, et sugugi ei ole tegemist üksnes Arnold Rüütli enda mälestustelõnga kerimisega, vaid alates juba koolipõlvest ja lõpetades viimase ajaga, on Peeter Ernits raamatu jaoks kogunud hulgaliselt infot teistelt kaasaegsetelt, eelkõige Rüütli teekaaslastelt tema erinevates eluetappides. Sellel on omaette väärtus, ning raamat on tegelikult tuubil täis erinevaid rääkivaid peasid, kes oma meenutusi ja nägemusi Rüütli kohta jutustavad. Ning pajatada on rohkesti. Ükskõik mida keegi Rüütli kohta ka ei arvaks, kuidagi ei ole võimalik eitada, et tegemist on inimesega, kes on elanud pika ja väga huvitava elu, ning olnud mitmeid aastakümneid Eesti hilisajaloos otsustavate sündmuste keskel – paiguti neid lähedalt nähes, aga ka ise mõjutades ja suunates.
Raamat on ka ladusalt kirja pandud ega lähe lugedes igavaks – veidi raskepärasem tundub vaid see osa, mis käsitleb erinevaid poliitilisi tõmblusi ja hoovusi iseseisvuse taastamise perioodil nii Tallinnas kui Moskvas.
Olles olnud Peeter Ernitsa kolleeg ja seetõttu mõnevõrra tuttav tema kirjutamislaadiga, siis ma üldse ei alahindaks seda rolli, mida algtekstide lugejasõbralikuks vormindamisel on täitnud toimetaja Ester Šank. Mulle ei jäänud silma peaaegu ainsatki kohta, mis oleks sõnastatud segaselt, või kus esineb kasvõi tähevigu – aga kui lihtsalt sellised asjad tekivad ja kui keeruline on igasugusetel vigadel sabast kinni haarata, on mul kogemus Ilvese-raamatuga omast käest võtta.
Kõige hea juures peab samas ütlema, et ega objektiivsusele või tasakaalustatusele Arnold Rüütli rolli ja tegevuse käsitlemisel Peeter Ernitsa raamat ilmselgelt ei pürgi. See on küllaltki idealiseeritud pilt. Kõlama jäävad kas Rüütli enda, tema lähikondsete vaated ning seisukohad, või ka lihtsalt Ernitsa enda arvamused ja muljed sellest, kuidas mingisuguseid sündmusi tuleks näha.
Teistsugust käsitlust siit muidugi väga oodanud ei olekski, ning eks see annab raamatule tegelikult vürtsi – erinevaid peatükke lugedes me saame teada, kuidas ka laiemalt n-ö Rüütli seltskond, tema kaasvõitlejad Eesti poliitikas kaasa lõid ning milliseid arenguid näha tahtnuks.
Paiguti meenutab Oravat
Mõnes kohas siiski oleks võibolla kasuks tulnud natuke rohkem kriitikameelt. Avapeatükis Arnold Rüütli lapsepõlvest jääb president Pätsi-aegsest Saaremaast selline pilt, et elu seal käis vähemalt sama nunnult, kui Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed“ kuubis. Keegi ei varastanud ega joonud end purju. Kui peeti jaanipäeva, siis „tollele ajale omaselt tundsid nii noored kui vanad end sealsetel piduõhtutel võrdseina“ (lk 15) ning ka muidu „Saare vana traditsiooni järgi oli peatähtis taluperesid õiglaselt ja võrdselt kohelda“ (lk 14).
Siis tuli aga president Päts ise saarele külla. „Kas oleks aga vallamaja poole, lilled peos, sammuv väike Arnold võinud siis unistadagi, et temast saab kord selle tähtsa riigimehe järeltulija?! Vaevalt küll,“ mõtiskleb Ernits siinkohal pateetiliselt. On muidugi arusaadav, et Arnold Rüütlil oma lapsepõlveajast meeles kõik sealt kaasavõetud hea, nagu meil kõigil, aga kui raamatu autor sellele veel vinti peale keerab, siis muutub loetav juba paiguti Ivan Orava helesiniste mägede mineviku sarnaseks.
Huvitav, mida oleks ENSV parteiboss Karl Vaino, kes Rüütlit raamatu järgi ei sallinud (ning see tundub mõne muu väite kõrval päris usutav), teinud selle peale, kui ta oleks teadnud, et Arnoldi isa Feodor oli Saksa vägede tulekul omakaitses ja saanud lugeda nüüd ilmunud raamatust poja meenutusi: „Tegelikult oli meil kodus isegi kaks relva, nii et ka mina sain ühe. --- Punaväelasi oli rohkem ja meie maja piirati sisse. Mina kaitsesin maja ühelt ja isa teiselt poolt.“ (lk 20)
Kokkuvõttes on aga Rüütli noorpõlve ja noore põllumajandusjuhi karjääri kirjeldused raamatus üks haaravam osa, eelkõige ka sellepärast, et sellest ajast lihtsalt ongi väga vähe häid narratiive. Kui kõik kirjeldatu ka tõele vastab, ning Arnold Rüütel sedavõrd edukalt majandijuhina kõikjal korra majja lõi ja kõige pöörasemaid innovatsioone juurutas, siis võiks raamatu seda osa muidugi pruukida ka korraliku juhtimisõpikuna.
Väga tänapäevasena muide mõjub Tartu näidissovhoosi kunagise peainseneri Ursel Teedema kirjeldus majandi koosolekutest enne n-ö Rüütli aega: „Nõupidamised kestsid paar tundi, kuid tolku ei olnud midagi. Üks küsimus võeti üles, direktor Parts ütles, et hakkame seda lahendama, aga kui keegi ütles midagi vahele, siis läks selliseks segaduseks, et pärast ei saanudki enam aru, mida siis nõupidamisel ikkagi otsustati“. Kas tuleb tuttav ette?
Põllumajandusjuht Rüütel oli kahtluseta võimekas organisaator, vastasel korral ei oleks ka tema karjäär selliselt tõusvas joones edasi läinud. Kuid raamatut lugedes ei saa lõpuks enam lahti muljest, et kõik, mida Arnold Rüütel oma käega puudutas, muutus puhtaks kullaks, kuni ta lõpuks partei- ja riigiaparaaditööle ära edutati.
Eestluse agent komparteis?
Arnold Rüütli tegevus ja roll ENSV tippnomenklatuuri kõrge esindajana on see küsimus, mis tänapäevani tema kohta kõige rohkem arvamusi polariseerib. Ernitsa käsitluses oli Rüütel muidugi läbi ja lõhki eestimeelne igal ajal, ning osales kommunistlikes võimumängudes üksnes sel eesmärgil, et siinne maa ja rahvas edasi kestaks – nii kaaluka rolliga fosforiidikaevanduste tõrjumisel (nagu ka palju hiljem peaminister Mart Laari käskimisel, et Narva elektrijaamu ei tohi ameeriklastele müüa), suurema sisserände ärahoidmisel jne. Presidendivalimiste päeva õhtul 2001. aastal tehtud intervjuus küsisin ka ise Rüütlilt seda, kas tema kompartei minevik võib tekitada Eestile välispoliitikas probleeme.
„Ma arvan, et rääkides – nagu te ütlesite, kommunistlikust minevikust, siis see sõna „kommunism“ minu juures on küll täiesti ülearune,“ alustas valitud president oma pikemat vastust ning kui lugeda Ernitsa raamatut, siis on selge, et samal positsioonil on ka täna nii Arnold Rüütel kui tema biograaf.
Väga põnev lugemine on raamatus osa, mis käsitleb Rüütli erinevaid käike Moskvasse, seda nii seoses ENSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisega novembris 1988 kui ka näiteks 1991. aastal, kui NSV Liidu riiginõukogu tunnustas Eesti iseseisvust. Need kirjeldused rajanevad küll, nii palju kui tekstist arusaadav, mõne erandiga põhiliselt Eesti allikatele. Raamat saanuks kindlasti veelgi huvitavam, kui selle perioodi käsitlusel saanuks otseallikaist uurida ka toonaste Nõukogude ja Vene võimutegelaste meenutusi, aga peab muidugi mõistma sedagi, milliste puhtpraktiliste raskustega on igal Eesti autoril seotud sedalaadi intervjuude hankimine. Pean ka oma Ilvese-raamatu üheks suurimaks vajakajäämiseks, et rahvusvahelisi tegelasi esineb seal liiga napilt – kuigi heameelega ju sõidaks ringi USA-s ja Venemaal, diktofon taskus, ja teeks intervjuusid, selleks lihtsalt ei ole olemas mingit eelarvet.
Raamatu lõpp vajub ära
Lõpuosas “Viimane Rüütel” jääb minu meelest nõrgemaks ja ülelibisevamaks kui algul – võib-olla on niisugune tunne ka sellepärast, et need sündmused on endal paremini meeles. 1992. aastast käib nagu mingi pidev Rüütli-vastane vandenõu – alates sellest, et ta taastatud Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks ei saanud, vaid valiti Lennart Meri, kellesse Ernits ilmselgelt suhtub väga skeptiliselt. Selle üle võib muidugi vaielda ja ei ole ka mõtet Meril mitmesuguseid puudusi eitada, aga käsitleda toimunut “varjatud riigipöördena” on siiski suhteliselt jabur. Oli lihtsalt uus aeg ning avalik demokraatlik poliitiline võitlus, mille käigus ei ole inimestel garanteeritud tipprolle Eesti juhtimisel – nagu näitas edasi ka 2001. aasta, kus Arnold Rüütel valimiskogus üsna ootamatult Toomas Savi võitis.
Rüütli presidendiaja kirjeldus 2001-2006 on Ernitsa raamatus pigem põgus, ning moodustab teosest väga väikese osa, tema viimase kümne aasta tegevusele on pühendatud aga üldse alla kahe lehekülje. Olles ise sõitnud 2015. aastal kaasa Eesti delegatsiooni külaskäigul Kasahstani, kus president Rüütel osales Eesti päritolu represseeritute mälestusmärgi avamisel Karaganda lähedal, tundub mulle, et tema ametiaja järgsest aktiivsest rollist Eesti ühiskonnaelus on tegelikult võimalik märksa kaalukamat sisu leida.
Pealkirjast
Näppasin oma raamatuarvustuse pealkirjaks “Karjapoisist presidendiks”, mis kuuldavasti oli ka üks variant, mida Peeter Ernitsa raamatu nimetusena vahepeal kaaluti. Tegelikult tundub see mulle parem pealkiri, kui see, mis lõpuks kaanele sai: “Viimane Rüütel”. Too mõjub kuidagi traagiliselt, n-ö suunaga allapoole, seevastu kui “Karjapoisist presidendiks” oleks mõjunud optimistlikult, suunaga üles. Asjassepühendamatule võib olla ka arusaamatu, mida see “Viimane Rüütel” üldse tähendab. Selgus saabub alles päris raamatu lõpus, mil leiab mainimist, et Arnold Rüütli “järeltulijad enam sama perekonnanime edasi ei kanna.” Statistikameti andmeil tänavu aasta alguse seisuga oli Eestis perekonnanimi Rüütel 241 mehel ja 298 naisel, ning kõige levinum on see perekonnanimi presidendi kodumaakonnas Saaremaal. Võib-olla ei ole siiski kõik veel kadunud!
Nagu ka algul öeldud, "Viimase Rüütli" kaanekujundus mõjub paraku paraadlikult. Kõigis riigipea regaalides, frakis tehtud üliametliku pildi koht ei ole elulooraamatu esikaanel. Millist fotot oleks võinud kasutada? Minu meelest kasvõi seda suurepärast, isikupäraselt sõbraliku näoilmega portreed Arnold Rüütlist, mis leidub raamatus enne lk. 273 asuva pildiploki lõpus.
Kahju, et Ernitsa raamatus puudub isikunimede register. See kahandab teose kasutusväärtust nende jaoks, kes sooviksid seda edaspidi kusagil allikmaterjalina kasutada.
Samuti oleks ära kulunud mõni lehekülg lähema kasutatud allikate kirjeldusega. Allikaviited on toodud otse tekstis, kus need tegelikult paiguti lugejat pigem koormavad ja pidurdavad.
Üldiselt tänapäeva lääne non-fiction kirjanduses on levinud, et allikate loetelu esitatakse nii täpselt kui võimalik (ja autor vajalikuks peab). Suureks erandiks pole isegi peatükkide kaupa konkreetsete väidete osundamine, mis läheneb juba akadeemilisele. Oleks tahtnud näiteks lugedes taibata, kas Edgar Savisaar, kes on Peeter Ernitsa poliitikutegevuse lähedane kaaslane olnud, andis ka Rüütli-raamatus kasutamiseks mõne mõtte või on kõik tema tsitaadid pärit ainult "Peaministrist”.
